Meelva-Toolama matk 29.-30. märts 2024

 Saabusime Silvaga Meelva matkamaja juurde enne keskpäeva, tõkkepuu avanes võtmega, mille olime kokkulepitud kohast leidnud.Kohe minu järel tulid ka Jane ja Signe oma autodega.  Parkisin oma auto madalamale alale, mis hiljem osutus veidi ebasoodsaks valikuks, samal ajal kui teised valisid kõrgema pinna.

Peale asjade majja viimist ja seljakottide ümberpakkimist andsin grillvorstid Silvale, kuna minu kott oli veevarude tõttu raskem. Joogaharjutuste plaan jäi huvipuuduse tõttu ära, ja väike segadus seljakottide pakkimisel viis selleni, et mina võtsin suurema koti, teised väiksemad.

Teekonnale asudes märkasin varsti, et kirves oli maha jäänud, kuid otsustasime ilma selleta hakkama saada. Ilm oli jahe, kuid Silva laenatud müts tõi soojust. Toolama külla jõudes tegime nalja vanade autode üle, mis seal seisisid, kuid keegi ei vahetanud oma sõidukit.

Rääkisime külanaise soovitusel Rahumäele suundumisest. Laagriplatsil keetsime teed ja, avastades, et vorstid on maha jäänud, improviseerisime võileibu. Jane toodud hapukurgid kulusid siin marjaks ära. Võhandu jões tegin kiire supluse, kuid ujumiseks oli vesi liiga kõrge. Peale lõunapausi jätkasime matka, minu vanaisa sünnitalu poole

Jõe kaldal paistis silma suur koobas, mille ees oli liivakaljust välja raiutud kolmnurkne kujund, justkui vana templi värav. See paik tundus kutsev ja ootav, et tulevikus seda lähemalt uurida.

Metsa servas märkasime metsapõlengu jälgi, kus noored puud olid mustaks tõmbunud ja vanad tüved söestunud. Metsarajal kohtasime mitmeid muistseid kalmukünkaid, mis olid justkui ajaloo tunnistajad, täites meie pühapaikade külastamise soovi.

Matkalistelt uurisin, kas nad soovivad pikemat teekonda ette võtta ja Rahumäe mõisaparki külastada või eelistavad otseteed tagasi. Otsustati pikema marsruudi kasuks, mis tõi mulle rõõmu, ja nii me edasi liikusime.

Metsarada oli kevadiste vihmade tõttu muutunud ojaks, ja kuiva jalaga läbipääs nõudis leidlikkust. Silval ja Janel polnud veekindlate saabastega probleeme, kuid Signe pidi mättalt mättale hüpates oma teed otsima, mis lõpuks õnnestus.

Teel nägime palju lindude pesakaste, mis olid paigaldatud üraskite vastu võitlemiseks. Metsarajal tuli ületada ka mahalangenud puid, mis olid tormi ja kahjurite koosmõjul langenud. Kaitseala reeglite tõttu jäid need puud oma viimsele puhkepaigale.

Koprad olid oma talvevarudeks suuri haabu närinud, jättes maha muljetavaldavaid jälgi. Ühe oja juures leidsime korraliku silla, mis võimaldas meil kuiva jalaga üle pääseda.

Rahumäe silla juurest suundusime mõisapargi poole, kuid otsustasime peagi tagasi pöörduda, kuna park ei tundunud piisavalt huvitav. Tagasiteel liitus meiega must, sõbralik talukoer, kes oli majade vahelt meieni hiilinud. Vilja juhatas koera tagasi koju ja me jätkasime oma teed.

Mööda külateid ja metsa väljaveoteed liikudes jõudsime tagasi tuttavale lõkkeplatsile. Otsustasime jätkata mööda turvalist külavahe teed. Metsamajja jõudes valmistasime õhtusööki: mina lõhkusin puid ja grillisin kaminas, Silva valmistas tatraputru ja praadis šampinjone. Õhtusöök maitses pärast pikka päeva eriti hästi.

Mängisime Jane’i ja Signe’iga lauamängu, mis aitas meil üksteist paremini tundma õppida. Hiljem, kui kaks kaaslast olid lahkunud, jäime Silvaga kahekesi juttu ajama enne magamaminekut. Öösel ei tulnud mul und ja alles varahommikul suutsin uinuda.

Hommikul helistas Signe, et kontrollida, kas oleme korras. Hommikusöögiks sõime eelmise päeva tatraputru ja pakkisime ülejäägid kaasa. Otsustasime teha tiiru ümber järve, enne kui asjad autosse panime.

Auto parkimiskoha osas tehtud vale valik tõi kaasa raskusi. Pärast pikka manööverdamist ja mitmeid katseid auto liikuma saada, helistasin RMK-le. Nad tulid neliveolise maasturiga ja aitasid auto pehmest kohast välja. Tänu nende kiirele ja abivalmile reageerimisele saime auto turvaliselt parkida ja tänasime neid südamest nende abi eest.

Silva, veel uimane öisest vingust, kõhkles matkale asumisel, kuid lubasin talle ilusat metsarada ümber järve. Tegelikkuses oli rada meile tundmatu. Järve ääres kohtasime laia kraavi, mis esialgu tundus ületamatu. Silva tahtis tagasi pöörduda, kuid leidsin puutüve, mis sillana kraavi ületas. Hüpates mättalt mättale, jätkasime teekonda. Mina astusin paljajalu vees, Silva aga hüples kuivalt saabastes.

Rada muutus läbitavaks, ja Meelva järve ääres imetlesime sookurgi ja luikesid. Järve teises otsas läbisime talu heinamaa, kus märkasin elektriautot – tõestus nende kasvavast populaarsusest. Külavahe teel jäi silma postkastide majake, 

kus ukse vahele jäänud kand mulle kerget valu põhjustas, kuid see ei seganud matka jätkamist.

Toolama oja ääres tegime pilte:

 ja Google Maps juhatas meid ilusa jalgraja poole. Märkasin põllu ääres suuri sõraliste jälgi, mis hiljem osutusid metssea karja omadeks. Metsateel oli kõndimine taas nauditav, ja tee ääres olev kraav oli kaetud paksu jääga, mis meenutas uisuväljakut.

Peagi nägime kirjut liblikat, mis ennustas kirjut suve. 

Nordea Rīgas maratons 2014

Eellugu

2013 aasta viimasel päeval sai registreeritud Riia maratonile. Võtsin  endale eesmärgiks läbida maraton alla 3 tunni.  5 kuud sai selle nimel kõvasti trenni tehtud. Alates 16. märtsist kuni 6. maini jooksin iga päev vähemalt 3km, kuid enamasti vähemalt 7 km treeningu kohta. Kokkvõttes aeg ainult 03:27:49,1 mis andis 185. koha 1226 lõpetaja hulgas. Mis siis juhtus? Jooksuvorm oli ju ülihea. 2 nädalat tagas ületasin Viljandi järvejooksul 1992 aastast pärineva isikliku 50 sekundi ja nädal tagasi 23,4 km Tartu jooksumaratoni 2 aasta vanuse isikliku rekordi 3 minutiga, saades aegadeks vastavalt 0:47:10 ja 1:37:47 Maratonil ühtegi komplikatsiooni ei tekkinud. Ka taasumine oli ülihea. Tänasel, maratonile järgneva päeva, hommikusel jooksul  olid säärelihased algul pisut valulikud, kuid soojaks joostes läks kiirus iseenesest 12 km/h -ni, mis on minu tavaline rahulik treeningtempo. Õige vastus ülal esitatud küsimusele on "Ei tea."

Kohalejõudmine

Nüüd aga kõigest täpsemalt. Riiga otsustasin sõita päev varem oma autoga. Kaalusin ka liinibussiga minekut, kuid kartsin et öö otsa bussis istumise järel pole ma martoniks kõige paremas vormis. Hakkasin Tartust kell 15:00 sõitma. Teadsin, et numbreid antakse kuni kella 20:00- ni seega oli aega piisavalt. Panin ka nutitelefonis oleva GPS tööle sisestades sihtpunktiks maraton EXPO aadressi Grostonas iela 6B. Jäin lootma, et GPS juhendab mind kergelt sihtpunktini. Juba maanteel sõites katkes GPS side  tihti ära. Riiga jõudes olin samuti ilma elektroonilise abiliseta. Sõitsin algul tunde järgi kesklinna poole, kuni jõudsin kohani kus oleks tulnud hakkata ära pöörama. Kodutöö kaardi meeldejätmiseks olin tegemata jätnud. Samuti oli üsna raske meeles pidada läti keelseid tänavate nimesi. Nii parkisin auto ühe kaupluse juurde ja lülitasin Maps rakenduse välja ning sisse. Selle toimugu peale saingi sateliidiühenduse jälle toimima. Vahepeal katkeva GPS ühendusega leidsin otsitava suure hoone üles. Imestasin, et parkimise eest taheti 1,5 € saada. Selleks olid isegi parkimiskorraldajad tööle pandud, kes sissesõidul pileteid müüsid. Küsisin igaks juhuks, kas maratoni keskus asub selles majas. Mulle öeldi, et numbreid jagatakse 3 km eemal ja juhatati kuidas sinna sõita. Hakkasin imestunult sõitma, sest aadressi järgi oleksin pidanud selles kvartali suurusest hoonest numbrid kätte saama. Siis märkasi maja teisel küljel maratoni Expo väikseid reklaamitulpi. Parkisin auto 300 m eemale tänavale ja läksin numbri järele. Hiljem taipasin, et ilmselt oli korraldaja minust valest aru saanud ning ta juhatas mind maratoni stardipaika, mis asus tõesti Expost 3 km kaugusel. Numbri saamisel küsisin korraldajalt, et kuhu oleks võimalik auto maratoni ajaks jätta. Öeldi, et Riias on parkimisega probleeme, kuid soovitati 13. Janvara ilea tänavas varakult kohale jõudes mingi koht leida. Tänasin soovituse eest ja hakkasin Bolderaja poole sõitma. GPS jälle ei töötanud, kuid nüüd usaldasin intuitsiooni ja jõudsingi Vanšu Tilts peale (rippsillale), kus teadsin juba teed. Vahepeal külastasin silla teises otsas asuvat Rimi kauplust. Ostsin kohalike toiduained. Küsisin kulinaarialetist soja kotlette grillimiseks.  Lahke müüja koos oma inglis keelt mitte oskava kolleegi tulid appi mulle neid otsima. Selgus, et supermarketis oli ainult kuivatatud soja ube, mis grillimiseks ei kõlvanud. Sellised ongi taimetoitlaste probleemid, kui nad tahavad käituda sarnaselt teistega.

Ööbimine säästuhotellis

Bolderaja telkimiskoht

Bolderajas leidsin üles suurema vaevata üles liivakarjääri tekkinud järve, mille kaldale panin telgi üles.  Lisaks minule oli seal telkimas kohalikud läti keelt rääkivad lapsed ja  aeg ajalt käisid mõned paarikesed autodega oma asja ajamas. Ma ei lasknud ennast nendest häirida. Sain ka oma päikesevaatluse viimasel minutil ära teha, enne, kui päike puude taha vajus. Leidsin metsast ühe jala peal kuivanud noore männi,  mille kirvega maha võtsin ja lõkkepuudeks tükeldasin. Süüa tegin siiski priimusel. Lõke oli rohkem seltskonnaks. Tundsin ennast kogu Riias käigu ajal üsna üksikuna. Kellegagi polnud muljeid vahetada.
Südaöö paiku lugesin maratoni juhendi läbi ja läksin telki magama.
Kell 5:00 ärksin äratuskella peale. Käisin järves ujumas ja tegin lühikese sörkjooksu. Seejärel valmistasin ja sõin hommikupudru ja ühe banaani. Lõket enam ei süüdanud, sest puud olid õhtul otsa saanud ja mul polnud eriti aega. Riietusin jooksuvormi ja hakkasin kell 6:50 Riia kesklinna poole sõitma. Kui autot poleks olnud, siis oleks saanud ka liinibussiga Bolderajas käidud.

Ja nüüd starti 

Sõitsingi soovitatud 13. Janvara ilea tänavale, kus leidsin pooltühja parkla. Lisaks minule parkisid seal ka teised maratonile minejad. Jätsin kõik asjad autosse võttes kaasa ainult vahetusriided, geelid ja 10 € sularaha. Stardipaika jõudes käisin veel korra tualetis, sõin ühe SiS geeli. Kuna joogi unustasin maha, siis tekkis peale geeli väike janu. Korraldajad stardis vett ei pakkunud. Pidin ootama esimese teeninduspunktini.Enne soojendusjooksu tegin pargis Viit tiibetlast. Soovisin, et läbiksin maratoni terveks jäädes ja ajaga alla 3:10:00. Hiljem selgus, et esimene pool tellimusest täitus, kuid teine mitte. Peale joogaharjutusi tegin veel väikese sörgi vanalinnas mille  lõpetasin põlve ja sääretõste jooksuharjutustega. 20 min. enne starti sisenesin koridori. Kuna esiotsas veel ruumi oli, siis jäin 2. stardikoridori esiritta. Vahepeal küll kahetsesin pisut, et nii ees olen, kuid siis oli juba hilja tahapoole minna.

Enne starti ütles diktor, et eestlased on osalejate arvult lätlaste ja soomlaste järel kolmandal kohal. Tehti ka ühiseid soojendusharjutusi, kuid ise keskendusin rohkem vaimselt ees ootavale jooksule.

Maraton ise

Startisin kiirusega alla 4 minuti km. Kella vaadates võtsin nimelt tempot alla, kuna kartsin ennast jälle kinni joosta. Suhtlesin minust mööda jooksvate eestlastega. Vaatasin kogu aega tagasi, millal tuleb 3:15 grupp, millega algselt plaanisin pool maad koos joosta ja siis, kui jõudu on oma teed minna. Joosta oli kerge, kuid palavus kimbutas pisut. Kus võimalik, lasin ennast voolikuga kasta.
3:15 gruppi nägin alles 9. km tagan vastu tulemas. Vahe oli umbes 1 km. Oli selge, et passima jääda pole mõtet ja nii jätkasin omas tempos. 10 km aeg tuli 43 minutit, mis oli natuke kiirem, kui kavatsetud. Samas enesetunne oli üsna hea ja lootus oli isegi kiiremini lõpetada, kui algselt kavatsesin. 11. km järel läbisime kultuuritänava. Rahvariietes paarid istusid postide otsas ja ergutasid jooksjaid. Kuna mängis rütmikas muusika, siis läks minu tempo veelgi kiiremaks  5 km aeg tuli 21 minutit. Valisin tempomeistriks endast möödajooksnud naisterahva, kelle kannul hakkasin massist vaikselt ettepoole liikuma. Munakivides tänavasillutis pisut takistas, kuid õnneks sa see varsti läbi. Tagasi kultuuritänavat läbides lõin veel rahvariietes ergutajtega käsi kokku. Kõik oli veel väga tore.
15. km järel jõudsime Daugava kalda äärsele maanteele. Puhus vastutuul, mis küll jahutas aga ka takistas pisut jooksmist. Millegi pärast ei taibanud ma kellegi seljataha pugeda. Ootasin, millal see ebameeldiv lõik läbi saab. Nägin ka võitjat jaapanlast vastu jooksmas. Tema järel oli 500 m tühja maad, mida täitsid üksikud kiiremad 21 km jooksjad. Seejärel tuli mustanahaliste juhtimisel umbes 6 liikmeline peloton. 15-20 km aeg oli 24 minutit. Seega oli tempo natukene langenud. Enne 17,5 km joogipunkti võtsin sisse esimese geeli. Meditsiini personal tundis huvi, kas mul on kõik korras. Näitasin käega OK märki, kuid rääkimiseks polnud enam võimeline. Peale geeli söömist läks enesetunne ruttu paremaks. Vahepeal pöörasid poolmaratoni jooksjad tagasi ja jäin   hõredasse täismaratonlaste gruppi. Suutsin selles grupis kenasti püsida. Kui toimus ümberpööramine, siis hakkas tuul tagant puhuma. Joosta oli kohe palju kergem. Lisaks tulid varsti  natuke aeglasemad 21 km jooksjat vahele. Nendest möödumine tekkitas jälle rahulolu tunde. Järsku hakkasid paljud jooksjad minust kiiresti mööduma. Taipasin, et need on 21km lõpuspurdi tegijad.  Kui 21 km lõpetas, siis oli rivi jälle väga hõre. Hakkasin püüdma endast umbes 100 m eespool jooksjat. Sain ta 1 km pärast kätte, kuid olin nii kiirendades endale pisut liiga teinud. Igatahes läks järsku raskeks ja pidin minu taga tuules tulnud paar jooksjat mööda laskma. 20-25 km vahemaa läbimiseks kulus 23,5 minutit. 25-30 km oli juba üsna raske jooosta. Sõin viimase geeli püüdsin taastuda. 5 km lõigu ajaks tuli 26 minutit. 30 km juures sai mind lõpuks kätte ka 3:15 tempotegijate grupp. Tundsin äkki endas jõudu nendega kaasa minemiseks. Otsustasin püüda võimalikult kaua umbes 8 liikmelises grupis püsida. Tempot tõstes tuli jaksu juurdegi ja läksin grupi etteotsa tuult murdma. Lätlasest tempomeister püüdis kõiki ergutada, kuid kahjuks ei saanud ma sõnadest veel aru. Mõtlesin, et küsin inglis keelset tõlget, kuid arvasin et see oleks ebaviisakas ning lobisemiseks eriti jõudu polnud. Suutsin kenasti grupis püsida kuni 34 km. Siis lõppes korraga jõud otsa ja pidi maha jääma.Venisin veel grupi kannul 35km joogipunktini, kus otsustasin tualeti külastada ning esimest korda kõndides jõujooki juua. Edasi jooksin juba 5-6 minutitiga km tempos. Pidin vahepeal ka korraks seisma jääma, sest number oli läbi vettides nõela otsast rebenenud. Tegemist oli tavalisest paberist numbriga. Kuna enam tempotegijaid polnud jooksin rahulikult lõpuni. Mul oli juba täiesti suva, millise aja saan.  Tempo oli suhteliselt kõikuv sõltuvalt hetke enesetundest. Oleksin vajanud veel ühte geeli, kuid ei osanud neid joogipunktist leida. 200 m enne finišit leidsin korraga jõudu spurdiks, möödudes 3 eesjooksjast, kellest viimane oli enne spurti minust 50 m kaugusel.

 

 

 

 

 

 

 Tulemus

Dip- loms	Vieta	Vārds	Uzvārds	Valsts	Gads	Komanda	Grupa	Vieta grup.	Dzimums
COL_5KM lv-LV	10KM	15KM	20KM	HM	25KM	30KM	35KM	40KM	FINISH
	188	Arne	Türkson	EE	1968	Suusahullud	V40	53	M
00:21:02.6	00:42:56.7	01:04:36.1	01:28:20.1	01:32:47.7	01:51:53.9	02:18:29.1	02:45:00.0	03:15:19.4	03:27:49.1

Peale finišit

Peale lõppu oli enesetunne suhtelisel hea. Jalutasin natuke kaugemale ja istusin 5 minutit. seejärel jalutasin veel 500 m. et lõpuspurdist tekkinud laktaadist vabaneda. Sõin korraldajate poolt antud pisikes müslibatooni, õuna ja väikese paki rosinaid ühe vanalinna maja trepil istudes ära. Seejärel võtsin oma riided pakkihoiust ja suundusin parki muru peale pikutama. Peale 30 minutist uinakut olin jälle vormis. Käia oli küll kergelt valus, kuid see oli talutav. Vahepeal oli alanud 10 ja 5 km jooksud. Kuna lühikesel maal oli jooksjaid kümnetes tuhandetes, siis olin sattunud piiramisrõngasse. Vaatasin natuke jooksjaid, kes tulid katkematu laia massina ja pidid ilmselt sarnaselt Tartu maratoni lastejooksudega finišijärjekorras ootama :D:D:D
Läksin ühte vanalinna kohvikusse ja sõi seal ühe koogi, et aega parajaks teha. Kui kohvikust väljusin, oli jooks juba läbi ja pääsesin oma auto juurde.

Kojusõit

Peale jooksu oli Riias parajad ummikud. Lasin ennast jälle GPS'il linnast välja juhtida, kuid Vanalinna majade vahel kadus signaal, ning ma pidin mälu järgi õigele teele saama. Eksin jälle ära ja pidin auto parkima ning väljas GPS'i taastama. Lõpuks sain linnast välja. Kuna olin üsna väsinud, siis sõitsin suhteliselt aeglaselt. Gauja jõe ääres tegin esimese peatuse "Rāmkalni Atpūtas parks" turismikeskuses. Käisin jões ujumas, et nahka kattev soolakiht maha pesta. Vaatasin ka kuidas lapsed ratastel kelkudel mööda mäele ehitatud renne alla lasevad. Seejärel sõin Tartus kaasa võetud banaane. Edasi jätkasin sõitu. Peale sööki olin jäänud natuke uniseks. Tegin teise peatuse ja mediteerisin metsas.  Seejärel suutsin väsimusega võideldes edasi sõita kuni 30 km enne Valgat otsustasin veel puhata. Ilusas männimetsas magasin tund aega sügavat und.  Edasi oli juba puhanud peaga kerge Tartuni välja jõuda.

Lingid
Minu raja läbimise GPS salvestus
Maratoni koduleht
Maratoni pildid

SEB 32. Tartu Jooksumaraton 23,4 km 11.05.2014

Tund enne starti tegin 5 tiibetlast ja tellisin endale lõpuaja vahemikuks 1:36- 1:37. Tegelikult jooksin siiski 47 sekundit aeglasemalt.
Seejärel viisin tossud stardijoonele ja tegin 15 minuti paljajalu soojendusjooksu kergete venituste ja joogaharjutustega. 8 minutit enne starti jõudsin rahvas täis koridori. Leidsin oma tossud üles ja jõudsin need vaevu enne gruppide kokkulaskmist  jalga panna. Sisendasin endale , et esmese joogipunktini ei tohi joost kiiremini kui 15 km/h. Kui olin 500m järel jõudnud enda jaoks sobiva kiirusega gruppi, valisin ühe jooksja, kes liikus piisaval aeglaselt eesjookjatest ettepoole. Hoidsin kuni asfaldi lõppuni tema seljataha, et mitte endale antud lubadust rikkuda. Metsavahe teele pöörates hakkasin alles enda tempot arendama möödudes vaikselt eesjooksjatest. Esimeses ja viimases joogipunktis võtsin vett, vahepealsetes jõujooki. Geeli vajadust ei tundnud ja nii jäi see avamata. Kuni eelviimase joogipunktini väsimust praktiliselt ei tundnud. Ketneri punktis tõmbasin jõujooki endale kurku ja pidin seetõttu tagant tulnud suurma gruppi mööda laskma. Kulus mitu km enne, kui selle gruppi uuesti kinni püüdsin. Edaspidi katsun täis topsist osa jooki enne joomist maha valada,et taolist äpardust ei juhtuks. Sassi punktis vett lonksates tundsin juba ebemeeldivat väsimust, kuigi tee läks allamäge. Peal viimast järsku tõusu 3 km enne lõppu hakkasin esimest korda jooksjaid endast mööda laskma, kuigi hoidsin enam vähem sama tempot. 750 m enne lõppu püüdsin ühe möödajooksaga tempot hoida, kuid väsitasin ennast liiga varase lõpuspurdiga ära. Seetõttu lõpusirgeks enam jõudu polnud ja pidin ilma spurdita lõpetama.
Siiski oli tegemist elu kiireima 23,4 km jooksumaratoniga ( 1:37:47 ajaga üldkoht 133 ja M45 arvestuses 9 koht ) ja poolmaratoniga (1:27:42) Lõpus mingeid väsimuse märke polnud. Muljetasin peale finišit Tiit Kibuspuuga ja  hiljem lõpetanud suusahulludega jooksu teemadel. Enne bussi väljumist tegin väljas venitusharjutusi ja Tartusse jõudes proovisin lõdvestus sörki teha. Kuna parem põlv kergelt valutas, siis loobusin jooksust. Täna, päev hiljem, ei ole enam ühtegi valusat kohta. Kokkuvõttes elu parim jooks.

Eestlasest Suusahullu seiklus Rootsi kuningriigis, ehk Vasaloppet 2013 suusamaratonil osalemine

Proloog

Registreerisin ennast eelmisel aastal Vasaloppet suusamaratonile. Eesmärk oli ennast aasta jooksul niipalju treenida, et saaksin maratoni läbimise eest medali. Medali saamiseks on tarvis teatavasti kaotada võitja ajale vähem, kui 1,5 korda. Kahjuks ei suutnud leida aasta jooksul piisavalt aega ja motivatsiooni, et püstitatud tulemuseni jõuda

Reede 01.03.2013 : Tartust Stockholmi

  Reedel, 1. märtsiks olin ostnud laevapileti Tallinnast Stockholmi. Et laevale jõuda plaanisin esialgu minna kell 13:00 Tartust väljuva tunnibussiga. Reede hommikul tegin tagantjärgi veel mõned tööasjad. Edasi asusin suuski määrima. Jätsin meelega suuskade määrimise viimasele minutile, sest ootasin viimast ilmateadet yr.no lehelt. Ilmateate järgi on algul mõned kraadid külma ja päeva poole läheb ilm sulale. Nii ka tegelikult rajal oli. Seetõttu panin libisemiseks viimase kihina 0…-4°C vastava kõrgfluor parafiini, mille katsin +5...-5°C temperatuuri vahemikule ettenähtud pulbriga.  Pidamiseks panin krundi peale algul 3 kihti -1... -3°C vastavat flooriga pidamismääret. Kui libisemise ja esimese osa pidamise määrimisega olin valmis saanud siis vaatasin kella. See näitas juba 13:36. Nüüd tekkis paanika! Pakkisin kiirelt asjad. Õnneks oli Kats toonud poest vajalikud toiduained ja külakosti  öömaja pakkkujale.  14:06 olid asjad lõppuks pakitud. Olin enne seda tellinud takso, mis jõudis õigeks ajaks bussijaama.  Et kiiremini fooridest läbi saada, sõitis takso läbi Tasku parkimismaja.  Mul oli ainuke võimalus jõuda 14:30 väljuvale bussile. Kui bussi juurde jõudsin, selgus et kõik piletid on juba välja müüdud.  Järgmine buss väljus 15:00 ja jõudnuks Tallinna kell 17:30. Kuna kell 18:00 väljuvale laevale lõppeks check-in 17:40, siis ei julgenud ma võtta riski ,et suudan 10 minutiga tipptunnil jõuda bussijaamast sadamasse.  Seega jäi ainuke võimalus sõita oma autoga. Koos minuga soovis sama bussiga Tallinna sadamasse jõuda üks noormees, kes pidi minema 17:30 väljuva laevaga Soome. Leppisime kokku, et sõidame koos minu autoga Tallinnasse ja teema sõidukulud pooleks. Võtsin siis uuesti bussijaamast takso ja sõitsime sellega minu koju, kus auto ootas. Edasi viskasime kiiruga asjad taksost minu autosse ümber ja startisime Tallinna poole.  Eelnevalt palusin Katsil ja Helinal  uurida soodsatest parkimisvõimalustest Tallinna sadama lähistel. Teel olles vestlesime põhiliselt suusatamise teemadel. Selguse, et noormees käib Võrus koolis, kus on suusatunnid täiesti asjakohased. Ise tutvustasin Suusahullude tegemisi. Nii vesteldes ja lubatu kiirusepiirangut jälgides jõudsimegi kella 16:50 sadama juurde. Enne Tallinna jõudmist sain Helinalt telefonist kasuliku vihje, et Ahtri tänaval olevat soodne parkla.   Kui noormees oli sadam juures maha läinud, siis parkisingi auto juhatatud Ahtri 3 aadressil asuvasse  parklasse.  Edasi jooksin koos oma raske seljakotiga ja suuskadega 600 m eemal asuvasse D-Terminali. Sadamasse jõudes olin  higist läbimärg. Tegin automaadiga Check-in ja asusin laevale. Laeval tervitati mind alguses eesti keeles, kuna olin alguses suurest ärevusest kõnevõimetu ja ei suunud midagi vastata mindi üle inglise keelele. Vabandasin viisakalt ja selgitasin, et olin omakajuti asukohast aru saanud.  Viisin asjad kajutisse. 2 voodit olid juba hõivatud, kuid õnneks oli üks alumine nari vaba. Kajutikaaslased olid kuskile laeva peale läinud. Jätsin oma asjad maha ja suundusin ka laevaga tutvuma.  Helistasin veel Katsile ja teatasin õnnelikult laeval saabumisest. Kui ringkäik laeval tehtud , suundusin 7. tekil olevasse tantsusaali ülemisse ossa. Leidsin seal vaikse nurgakese, kus püüdsin omaette mõtiskleda. Poole meditatsiooni pealt hakkas vaikse muusika asemel toimuma Stokholmi tutvustus. Kuna tutvustus sisaldas vajaliku informatsiooni siis oli hingamisele keskendumine suhteliselt raske. Kuulasin tutvustuse ära ja jätkasin mõtlust otsast peale uuesti.  Istusin  pehmel diivanil rätsepistes ligi tund aega. Üles tõustes olid jalad üsna valusaks jäänud. Kõndisin pisut ja sain varsti jalad jälle töökorda. Edasi suundusin kajutisse. Võtsin välja oma suusasaapad ja lõikasi  vaibanoaga  nööride alusest plastmasskattest ühe siilu välja. See koht oli nimelt varem hõõrunud, kui saapa nöörid korralikult pingutatud olekus hoidsin. Tartu maratonil olin hõõrdumise vältimiseks kasutanu paberitükki, mille hõõruva koha alla surusin.
 Seejärel oli jõudnud kätte aeg külastada Buffet Tallink Rootsi lauda.  Kasutasin tellitud võimalust, et enne maratoni ennast küttusega korralikult täita. Lauda asudes pakuti mulle kohe võimalust  jooke alates pudeliveest kuni veinini juurde tellida.  Hämmastasin tasulisest jookidest, sest olin eeldanud et need võiksid olla 30 € maksva rootsi laua hinna sees.  Vähemalt on nii olnud seni tellitud Buffet pakettides Eckerö ja Vikinkline laevadel. Õnneks oli kohvi ja tee paketi hinna sees, seega janu ei pidanud kannatama. Kui olin  kõhu kõvasti täis puginud, siis otsustasin siiski ühe pokaali laeva veini tellida.  Kui  enamus külastajatest oli juba  kõhud täis söönud ja buffet'ist lahkunud, siis jäin kelneriga pikalt vestlema.  Vestlesime suusatamisest ja Vasaloppetil olemisest, ning tööst Tallink laevadel. 23:00 paiku lahkusi lõpuks koos viimaste külastajatega. Edasi vaatlesi laeval toimuvat. Kõikjal oli lõbutsevaid inimesi liikvel.  Püüdsin laval olevat wiFi'd kasutades alla laadida saadetud Mora-Sälen bussipileti lingi. Kahjuks oli interneti ühendus üsna kehv alles 30 minuti jooksul   õnnestus PDF lõpuks kätte saada. Kui olin Faili mobiiltelefoni salvestanud, siis kustutasin hiljem ilmselt kogemata saadetud e-maili. Nii ei õnnestunudki hiljem saadetud meili välja saata. Üritasin veel www.couchsurfing.org lehelt leitud võõrustaja saadetud kohale sõitmise juhendit avada. Kahjuks ka see ebaõnnestus kehva interneti tõttu.  Siis ostsin laeva infoletist Stockholmi ühistranspordi 24 tunni pileti ja hankisin ka Stockholmi kaardi, mille järgi mind juhatati lahkelt CityTerminali, kus pidin järgmisel  päeval minema Mora bussi peale.
  Kui need toimingud tehtud, siis läksin umbe kella ühe ajal magama. Panin äratus 6:00'ks Rootsi aja järgi, et enne hommikusööki rahulikult mõtiskleda. Uni oli laeval väga hea. Ärkasin puhanuna äratussignaali peal. Panin ennast riidesse ja suundusin Piano Bar'i kus sain  diivanil istudes segamatult meditatsiooni läbi viia.  Uuesti reaalsusesse tulles oli juba valgeks läinud. Laeva aknast paistsid maalilised vaated fjordile, mida praam läbis. Suundusin just avatud Buffet'isse ja valisin laua, mille aknast avanes sõidusuunaline vaade.  Hiljem tuli samasse lauda ka eestlastes abielupaar, kellega pikalt vestlesime.  Kui olin kõhu korralikult täis söönud, siis üritasin veel saadetud Mora -Säle piletit laeval välja trükkida. Kahjuks see ei õnnestunud sest olin oma gmaili kogemata kustutanud ja pdf faili uuesti konverentsi keskuse e-mailile saatmine ei õnnestunud,.  Loobusin siis printimisest ja läksin tagasi kajuti juurde. Määrisin suuskadele veel lisaks 3 kihti pidamisemääret temperatuurivahemikus -2...-6°C. Seejärel vahetasin riided pannes selga võistluskombe koos soojendusdressiga. Nüüd jäi veel üle oodata laeva maabumist.

Laupäev 02.03.2012: Stockholmist Mora'sse

Laevalt kõigi inimeste maabumine võttis aega umbes 30 minutit. Kuna mul kiiret kuhugi polnud, siis ootasin 6. tekil kuni suurem rahvahulk oli väljunud.  Aega parajaks tehes planeerisin  GMap rakenduse abil teekonda läbi kesklinna CityTerminali, kus pidin lõuna ajal asuma Mora bussi peale. Oleksin saanud sõita ka metrooga, kuid soovisin jalutades Rootsi pealinnaga pisut tutvuda. Valisin kaardilt kõige otsema tee: Teekond Sadamast Cityterminali . Väljavat rahvamassi vaadates ei näinud ma kellelgi suusapaare kaasas olevat. Sellest järeldasin, et enamus eestlasi oli juba päev varasema laevaga kohale tulnud. Jõudnud sadama tänavale  suundusin pikki Vartavägen tänavat kesklinna poole. Vasakut kätt jäi mingi ülikooli õppekorpusele sarnanev hoonetkompleks. Tänaval oli näha hobustel ratsanikke. Pildistasin ka tänaval asuvat prügikastide rivi.Näha oli, et prügimajandus on Stockholmis hästi korraldatu. Ka tänavad paistsid olevat puhtad ja killustikuga hästi liivatatud.

Kilomeetri edasi kõndides tegin esimese puhkepausi. Seljakott oli üsna raske ja õlad hakkasid valutama. Käisin Ka vahepeal SEB pangakontoris ning võtsin igaks juhuks 300 SEK'i sularaha. Kuigi hiljem selgus, et igal pool oleksin saanud kaardimaksetega hakkama. Sularaha oli vaja ainult WC's käimiseks ja tagasitulles pakihoiu automaadi jaoks. Jõudsin "Sergels torg" väljakule, kus oli väga tihe jalakäiate liiklus. Jäin platsi seiste oma suure seljakoti ja suuskadega mitu korda inimvoolule ette. Minul küsita ka mitu korda teed,  kuid pidin kahjuks vabandama  väitega, et olen esimest päeva Stockholmis.  Rahva hulgast kuulsin mitu korda ka eestikeelset juttu, kuid ei hakkanud ise kaasmaalastega suhtlust otsima. Platsilt ära tulles jõudsin suurte viaduktide vahel ekseldes lõpuks T-Centralen raudteejaama ja sealt edasi sihtpunkti Cityterminalen, kust pidi startima liinibuss Mora'sse. Cityterminalen tundus olevat Stockholmi keskne kaugbusside peatuskoht. Sinna jõudes istusin kõigepealt 30 minutit pingil, puhates õlgu raske seljakoti kandmisest. Seejärel ostsin väikesest toidukauplusest lõunasöögiks 3 banaani ja ühe spordijoogi.
Kui banaanid söödud oligi aeg minna bussi peale. Läksin 20 minutit enne väljumist peatusesse, kuid Masexpressen buss oli juba ees. Bussijuht oli väga viiskas. Rääkis hästi inglise keelt ja vastas kõigile reisi puudutavatele küsimustele. Bussis oli korralik (võrreldes laevaga) interneti ühendus, mis lülitati küll sisse alles sõidu ajal. Samuti oli ka mõnede istmete juures võimalt saada 220 V elektrit mobiili ja läptopide laadimiseks. Sõitjaid oli ainult  poole bussi jagu, nii et võisin saada kahe tooliga istme. Suuskadega maratonile minejaid oli bussis lisaks minule veel 2 naisterahvast. Sõites üritasin planeerida tagasituleku transporti, kui olin liiga väsinud, et võõrustaja kirjele inglise keeles vastata. Seetõttu magasin 4 tunnisest sõidust 2 tundi. Mora lähedusse jõudes hakkas buss tegema tihedalt vahepetusi  teele jäävates asulates. Kuna asulate ümber oli palju ringteid ja pöörangud, siis ei tulnud unest enam midagi välja. Tegin ka ühe loodusvaate ümbritsevale maastikule:

Morasse jõudsin täpselt sõiduplaanis märgitud ajal 17:35 kohaliku kella järgi. Suundusin bussijuhult saadud juhendi põhjal maratoni keskusesse. Keskuseks osutus 200m x 50m suuruse pindalaga telgitaoline hoonetekompleks.  Kõigepealt suundusin stardikoridori muutma. Vaikimisi oli mulle  määratud  10 stardigrupp, mis tähendanuks ilmselt starti peale 10000 osavõtjat. Tänu Tartu maratoni eelmise aasta heale ajale 4:06 õnnestus ennast ümberregistreeruda 5. startgruppi, kus olid muidu numbrid 5000-6000. Stardinumber jäi endiselt 13231. Olin stardigrupi ümberregisteerimisel üsna pabinas, sest ei suutnud kohe leida mobiilist e-maili, milles saadeti minu rinnanumber. Proovisime koos korraldajaga ka nime järgi otsida, kuid siis tekkitas probleemi perekonnanimes olev "ü" täht, mis rootsi  klaviatuurilt teatavasti puudub. Õnneks andis päring "Arne T*" esimesel lehel õige vaste. Kui stardinumber tuvastatud, siis otsisime 2012 aasta Tartu Maratoni lõpuprotokollist oma koha, mis andiski loa 5. stardigruppi asuda. Tänasin korraldajat abi eest ja vabandasin oma pabinas olekut. Edasi suundusin teise laua juurde, kus jagati stardinumbreid. Seal läks nime otsimine juba lihtsamalt sest ka "Turkson" andis soovitud tulemuse. Kui number käes küsin info letist ööbimise kohta.  Teatasin, et otsin kohta, kus võiksin oma magamiskotis hommikuse bussini puhata. Korraldaja juhatas mind S.t Mikaelsskolan juurde, kus pidi olem võimalik 210 SEK eest koolimajas ööbida. Sain ka infolauast Mora paberkaardi, millel märgiti ära ööbimiskoht.
  Maratonikeskusest suundusin edasi toidukauplust otsima. Vahepeal külastasin ka üht spordikauplust, kus proovisin geeli varusi täiendada. Olin võtnud kaasa vanadest tagavaradest 4 geeli ja kartsin viimase Tartu maratoni kogemustest, et nendest võib jääda väheseks. Kahjuks olid saadaval ainult sidruni ja apelsini maitselised geelid, mis mulle ei sobinud. Nii jäi ost soortamata. Varsti ledisin linnas jalutades ka suurema toidukaupluse.  Võtsin ostukorvi ja hakkasin õhtusöögi varusi valima. Nägin, et paljud teised suusatajad komplekteerisid makaronidest ja erinevatest lihatükkidest valmis eine, mida müüdi komplektina kilohinna alusel. Kuna olen taimetoitlane, siis tundus ainult keedetud makaronide ja salati eest maksta liha hinda pisut kallivõitu. Seetõttu ostsin õhtusöögiks 2 pakki pannkooke moosiga ja maiustusteks banaane, šokolaadi ja küpsised. Joogiks võtsin naturaalset mustsõstra mahla ning 0,5 l pudelites 3 spordijooki.
Poole kaubavaliku peal kuulsin poe vajuhääldist et otsitakse kedagi Arne Turkson'i  Estlandist. Ei saanud kohe aru, miks mind nimeliselt taga otsitakse. Arvasin algul, et olin võtnud maratonikeskusest vale Stardinumbri ja seda infot levitataks nüüd kõigis linna avalikes kohtades. Siis aga hakkasin otsima oma stardinumbrit, mida olin hoidnud käes eraldi kotis. Seda kotti aga enam käes polnud. Siis alles taipasin, et olin koti stardi materjalidega kaupu valides maha jätnud ja seda  mulle valjuhääldi kaudu pakuti. Suundusin kohe kassase ja sain stardinumbri koos kotiga õnnelikult kätte. Äärepealt oleks võinud maraton ära jäädad, kuid õnneks lahenes kõik hästi. Olin nimel üsna abitus seisukorras oma 20 kg raskuskuse seljakoti, suuskade ja ostukorviga kitsaste riiulite vahel kaupa otsimas. Kui ostud tasutud, siis suundusin edasi Mora peale jalutama. Püüdsin hoida kursis öömaja poole, kuid kuna kaarti ja asukohta eriti ei jälginud, siis jõudsin hoopis teisele poolsaarele, mis jäi majutuskohast 3 km kaugusele. Et oma asukohta määrata, pidin lülitama sisse GPS rakenduse ja tõmbama tasulise 3G ühendusega Mora kaardi Gmaps programmi. Olin küll salvestanud varem Stockholmi kaardid läbi wifi ühenduse, kuid Mora kaardi olin jätnud kogemata alla laadimata. Õnneks sain siiski ainult 4,5 EUR eest Mora kaardi mobiili laadida ja ka salvestada. Peale seda toimingut keerasin jälle interneti  ühenduse läbi mobiilvõrgu kinni.  Kui nüüd sain oma asukohast teadlikuks hakkasin jälle õiges suunas tagasi liikuma. Raskest seljakotist tingitud stressi ja uue koha ärevuse tõttu ei olnud ma suuteline ainult paberkaardi abil orienteeruma.  Tagasi maratoni raja äärde jõudes nägin, kuidas paljud suusatajad seal viimas määrde proovi teevad. Kuulsin vahepeal ka eestikeelset juttu, kuid ei söandanud jälle ise vestlust alustada.  Kesklinnast liikusin juba paberkaardi alusel koolimaja poole, milleni oli tarvis 1,5 km veel kõmpida. Vahepeal nägin ära hommikuse busside valjumise koha. Seal olid juba korraldajad läptoppide ja ribakoodi lugejatega koha sisse võtnud. Ilmselt testisid hommikuseks rahvamasside vastuvõtmiseks. Läksin juurde ja küsisin igaks juhuks veel teed ööbimiskoha suunas, sest kahtlustasin et bussiparkla juures olev koolihoone võib äkki olla otsitud Mikaelsskolan.  Korraldajateks olnud koolilapsed juhatasid mind õige hoone suunas, milleni oli jutu järgi veel 1 km. Ööbimiskohta jõudes, küsiti kõigepeal, kas olin koha broneerinud. Kuigi ma seda polnud osanud teha jätkus vabu kohti piisavalt. Küsiti veel, kas soovin üheks või kaheks ööks jääda. Seega oli võimalus ka peal maratoni läbimist Mora'sse jääda ja hommikuse bussiga Stockholmi sõita.  Kuna Stockholmis oli juba ööbimine kokku lepitud, siis võtsin ööbimise ainult üheks ööks. Mind juhatati väikesesse klassi abiruumi, kus juba viibis 2 meest. Rääkisin nendega pisut maratoni teemadel juttu. Siis selgus, et kõrval olev poole mitu korda suurem klassiruum on peagu tühi. Seal ööbis ainult 1 inimene.  Otsustasin siis suuremasse ruumi ümber kolida. Teistel oli korraldajate poolt täispuhutavad madratsid kaasas, kuid ma ei tundnud selle järgi vajadust, sest eelistasin magada oma peno peal. Minu toanaabriks oli rootslasest vanem härrasmees, kes oli juba läbinud 26 ! Vasaloppetit.  Väga palju me juttu ei ajanud, sest aeg oli juba hiline ja härrasmees soovis magama minna. Sõin veel õhtusöögiks 2 portsjonit pannkooke koos mustsõstra mahlaga. Edasi kirjutasin Stockholmi võõrustajale kirja valmis. Magama sain minna alles peale südaööd. Panin äratuse kella 3:00 ks. Eelnevalt olin leppinud toakaaslasega kokku, et äratan ka teda vajadusel üles.

Maratoni päev 03.03.2013

Kella 3:00 ajal oli ärgata üsna raske. Toakaaslane oli juba varem ise üles ärganud ja läinud ilmselt pesema. Unega võideldes suutsin siiski magamiskottist välja pugeda ja äratuse kinni panna. WC'des oli nagu arvata järjekord.  15 minutiga sain asjad siiski aetud. Nüüd tuli kiiruga ennast riidesse panna ja üleliigsed asjad eraldi kottidega ukse taha jätta. Otsustasin nimelt, et ei võta kogu varustust starti kaasa, sest Seljakott oli liiga raske. Jätsin majutajaga kokkuleppel telgi, magamiskotti ja külakostiks mõeldud alkoholi eraldi kilekotiga klassiruumi ukse taha. Kaas võtsin kõik vahetusriided , toidu ning dokumendid.  Panin ka suusasaapad kohe jalga, kuid oli vaja umbes 1 km bussideni kõmpida. Võistlusriietuseks valisin ainult õhukese kombe ja ülakehale võtsin veel alla sooja pesu ning peale vest, et oleks taskuid, kus mobiiltelefoni ning suusamäärdeid hoida. 4 spordigeeli panin sokisäärtesse, et neid vajadusel kergesti kätte saada. Võistluskombele panin veel peale soojendusdressi ning paksu talvejope. 3:55 olin valmis ja lahkusin ööbimiskohast.  Busside suunas liikus juba suusavarustuses jalakäiate rongkäik.  Bussiparkla juursest väljus kohale jõudes umbes minutiliste intervallidega täis busse stardi suunas.  Bussidele minek oli korraldatud väga ladusalt. Sissepääsu värava ees oli 4 läptopi ja skännerga inimest, kes bussipileteid kontrollisid. Kuna ma ei jõudnud oma piletid välja trükkida, siis näitasin selle kujutist mobiiliekraanil. Seal olevat ribakoodi prooviti sisse skännida, kuid see ei õnnestunud. Seejärel lasti mind ilma skännimata läbi. Valmis seisvate busside juures loendati täpne arv inimesi, kelle suusad paigutati bussi all olevasse pagasiruumi.  Buss täituski umbes 2 minutiga ja hakkas seejärel kohe sõitma.  Sõit kestis umbes 1,5 tundi. Seda aega kasutasin söömiseks. Sõin hommikusöögiks 4 banaani ja jõin spordijooki peale.  Ka paljud  teised bussireisijad kasutasid aega  söömiseks.  Kui Sälen'isse jõudsime, oli juba valgeks läinud. Kell oli umbes 6:00. Buss peatus eliitgrupp stardikoridori juures. Kõikjal kordoride ääres oli pikad järjekorrad suusatajatest, kes soovisid stardialasse siseneda. Kuna olin oma stardi koridoriga rahul, otsustasin kõigepeal veel korra tualetis käia. Kui 15 minuti pärast asi tehtud sai oli järjekord minu Stardikoridori eest juba kadunud. Kogu 1000 kohaline koridor oli juba suuskadega ääreni täidetud. Sain oma suusad asetada üsna lõppuossa. Minu järel mahtus rajale veel ainult 3 paari suuski, kui tuli vastu järgmise gruppi piirjoon. Märkasin, et rootslastel on kombeks moodustada stardikoridoris seisvatest suuskadest ja keppidest püramiidid, mille otsa kujundatakse ka kilekotist või õhupallist pea. Kui suusad olid paika saanud siis jalutasin aega parajaks tehes väljaspool stardikoridori ringi. 7:00 tulin suuskade juurde tagasi. Varsti hakkas ka soojendusvõimlemine pihta. Tegin ümbruskonnast ka mõned pildid:

Vahepeal vestlesin ka parempoolse pildil esiplaanile oleva suusatajaga. Umbes 7:30 võtsin soojendusdressi maha ja viisin pagasi käsitsi Raja kõrval asuvasse DHL autosse.  Kaasantud pagasikotti minu seljakott ei mahtunud. Seetõttu kleepisina ainult pagasilipiku koti sanga külge.
Kui uuesti suuskade juurde jõudsin oli juba koridor võistlejatega täitunud. Hilisematel tulijatel oli ruumi ainult stardikorideori keskmises osas, millest edasiminekut takistab eespool olev pagasikast või vaatetorn.

Seetõttu olin targalt valinud tühjalt alalt kaugema suusaraja, sest kastile lähimatel radadel  tekkis stardis väike ummik kõrvalt tulevate suusatajate vahelelaskmisel.
Start ise oli väga sujuv. Mingit gruppide kokkulaskmist nagu Tartu maratonil märgata polnud. Eespool oli näha kuidas liidrigruppi juurst tõusis suur lumepilv mis tekkis sportlaste keppidest üleslennanud hakata. Kiiruse sain kohe üles ja varsti liikusin juba oma tavalises võistlustempos.
  Umbes 1 km peale starti algas järsk pudelikaelana kitsenev tõus. Selleni jõudes tuli järsku pidurdada ja edasi sai üles liikuda ainult tibusammul.  Tõus ise polnud sugugi järsk. Arvan, et suusaraja olemas-olul oleks see läbitav ka vahelduvtõukelise sammuga. Kuid kuna eespool kõik seisid ja tagant tuli mass peale, tuli liikuda ainult samm samult poolkääris ja keppidele toetudes, et mite tagasi vajuda. Vahepeal astuti tagantulijate poolt mitu korda minu kulpidele. Siis tuli teha kõva häält, et tagantulija taipaks kulbilt maha tulla. Õnneks sain 30 minuti pärast 500 m pikkusest tõusust ilma kadudeta üles. Spordikell seda tõusu ei fikseerinud, sest kiirus oli väiksem sättestatud 5 km/h lävest. Kui mäest üles sain, õnnestus hakata enam vähem rahuldavas tempos liikuma.  Ise oleksin soovinud liikuda pisut kiiremini, kui 15 km/h liikuv peavool. Kui  kõrval tekkis vaba auk kasutasin selle kohe ära, pendeldades nii kiiremid radu otsides.  Rajal liikudes panin  tähele, et kõigile naistele oli jagatud numbrid 16650-18999. Samuti oli neil numbrid teist värvi. Lisaks olid veel eraldi numbrid veteranidele. Ühel  veteranil, kellest  umbes 5. km kaugusel stardist   möödusin oli kirjas, et osales juba 60. korda Vasaloppetil. See on juba tase! Enamus veterane startisid 5. stardigruppist. Veteranide jaoks  oli stardikoridori paremas servas eraldi 5 rada reserveeritud. Kokku oli veterane 271 lõpetajat. Finišiprotokolli sirvides avastasin ka hiljem selt  Suusahullu Maris Toomase nime, kes lõpetas ajaga 9:02 saavutades naiste arvestuses 901 koha. Samuti väga hea  tulemus!
 Teises joogipunktis Mångsbodarna's sõin planeeritult esimese geeli. Väsimust vee polnud ja suusk tundus korralik olevat. Pidamine 9 ja libisemine 8  10 pallises skaalas. Järgmises joogipunktis Risbergi võtsin ainult mustikakisselli. Jõudu veel jagus.  Ootasin kartusega millal tulevad need kardetud laskumised, kus varem Youtube'st nähtud videol oli massilisi kukkumisi. Laskumine ise osutus üsna kergeks. Isegi sahkamist ei olnud vaja teha. (Samas Suusahull ei sahka ja kui sahkab, siis ainult ülesmäge sõites :D ) . Kurvid sai pardisammu tehes ilusti läbitud. Kogu maraton õnnestus  läbida kordagi kukkumata. Kuid üksikud kukkujaid oli rajal loomulikult näha. Enne Evertsberg'i joogipunkti  hakkasin tundma, et päikeselistel järsematel tõusudel annavad suusad pisut tagasi.  Samuti hakkas väike väsimus tunda andma.  Mõtlesin joogipunktis mõne minuti puhata ja suuskadele lasta pidamist alla panna. Võtsin suusad jalast ära, sõin geeli ja korraldajate poolt pakutud saiakesi mustikakisselli ja jõujoogiga.

Pidamise määrimine poolel distantsil

 Mul endal oli kaasas kõige soojem 0.. -2 °C määre, mida kartsin olevat liiga külm, sest ilm soojenes pidevalt. Otsustasin teeninduses lasta suuskadele pidamist lisada. Evertsbergi teeninduspunktis oli 2 kohta, kus sai lasta suuski määrida. Esimeses oli ainult üks määrija, kes paistis tegevat ühte suuska sellise keskendumisega, nagu mina kodus määrides. Mõistsin, et kaotan seal liiga palju väärtuslike minuteid. Teises määrdepunktis oli juba 5 hooldusmeest. Ulatasin oma suusad üle laua ja selgitasin, et sooviksin olemasolevast  0.. -2 °C tahkest määrdest igaks juhuks veel soojemat alla panna. Selle peale lasi hooldusmees suusad üle spetsiaalse masina, mis olemasolevale tahkele määrdele lisas lainelised peened sooned (ilmselt ka kihi õiget määret). Tegevus võttis aega kõige rohkem 40 sekundit. Määrdemees kinnitas, et nüüd peaksid suusad hästi pidama.  Nii ka oligi. Suusad pidasid tõesti väga hästi, kuid libisemine oli jäänud pisut kehvemaks. Lootsin, et 45 allesjäänud km jooksul määre kulub ja lipe läheb  paremaks. Pidamine kestis kuni lõpuni välja, kuid tihti ihkasin pisut paremat libisemist.. Eriti raske oli kohtades, kus rada oli jahuks sõidetud. Seal tõmbnas tugev pidamine suusa laskumistel lausa kinni. Siiski sain enamuse teed normaalselet sõita.

Maratoni teine pool

Järgmiseks teeninduspunktiks Oxberg'i oli väsimus pisut taandunud. Kuna mul oli sokis alles ainult 1 geel, otsustasin selle söömisega  kannatada kuni Hökberg'ini. Selle asemel sõin liikumise peal kukli ja 2 topsi kiselli.   Sõitsin  nüüd peavooluga samas tempos. Teadsin et väiksemgi tempo tõstmine  võib saatuslikuks saada ning haamriga lõppeda.  Tõusudel, tänu väga heal pidamisele, parandasin enamasti oma kohta. Seda muidugi juhul, kui õnnestus leida vaba rada, kus möödasõite sooritada. Laskumistel pidin lubama mõnedel kiirematel suusatajatel mööduda, sest libisemine polnud enam kõige parem. Tasasel maal liikusin peavooluga samas tempos. Hökberg teeninus punktis sain korraldajate poolt apelsini maitselise geeli, mille tõttu enda oma võisin veel varuks jätta. Siiski see jõudu enam juurde ei andnud. Ennustasin, et enne ametliku teeninduspunkti võib leiduda veel mõni sponsori joogipunkt. Nii ka oligi. Sõin enne punkti viimase powerbar geeli ja jõin  vee ning spordijoogi peale. Selle kütusega pidin veel 16 km vastu pidama. Peale tankimist käisin veel korra rajalt kõrval  metsas  "dopingu proovi" andmas. Kui nüüd üleliigne ballast eemaldatud võisin keskenduda lõpuni. Väsimus oli lihastes, kuid erilist kannatamist polnud. Kuna medali plaanidest olin juba poole distantsil loobunud, siis sõitsin teise poole eesmärgiga mõnusasti lõppuni jõuda ilma riskimata "haamrit" saada. Eldris teeninduspunktis võtsin ainult 1 spordijoogi ja lisasin seejärel pisut tempot.  Protokollist oli näha,et sain viimasel lõigul  kümmekond kohta isegi ettepoole.

Tegelikult oleks olnud edumaa isegi suurem, kuid  distantsi lõpuosas lasin ennast rajal olnud rootsikeelsest sildist, mis lubas nagu 500m pärast finišit, eksitada. Hakkasin lõpuspurti tegema ja siis selgus, et sõita on veel 1 km. Pidin natuke kiirust alla võtma, et taastuda. selle rabelemisega kaotasin üsna palju kohti.  Õnneks tuli  lõpp varsti kätte ja 300 m enne finišit suutsin  veel korraks kiirust tõsta. Ajaks sain 7:16:09 ja kohaks 5592.

Peale finišit

 Kui  olin kiibi ära andnud, liikusin koos lõpetajate vooluga 200m edasi. Seal oli vee üks toitlustuspunkt, kus jagati nagu rajal jõujooki ning kukleid. Alguses kartsin, et see ongi kogu toitlustus. Kui küsides sain teada, et on korraldatud nii pesemine kui ka korralik toitlustamine.  Oli võimalus jätta suusad suusahoidlasse ning liikuda bussiga 1 km edasi koolimajja, kus asus pakkihoid. Otsustasin suusad siiski kaas võtta, sest  kavatsesin need samas koolmajas korralikult ära pakkida. Mikaelsskolan juures tulin bussist maha. Seal oli suur väli stardist korjatud pakkidega. Tundsin oma seljakotti tuhandete teiste seast ise ära ja näitasin korraldajale, et kotil olev number vastab minu rinnanumbrile. Edasi suundusin suurde spordisaali kus võis olla umbes 500 meest korraga riietumas. 10 minutilise otsimise järel õnnestus leida vaba plats, kus sain hakkata riideid vahetama. Spordisaali juures oli ka piisavalt dušširuume, kus õnnestus  mõne minutilise järjekorras seismise järel leida vaba pesemiskoht. Lisaks pakuti samas ka tasulist massaasiteenust, mille vastu vajadust ei tundnud. Peale maratoni läbimist ei märganud endal ühtegi valutavat kohta.
Just minu riietumiskoha kõrval oli ühel lõpetajal hakkanud halb. Kohe tuli kohale kaks meditsiinitöötajat, kes mehe tervist kontrollisid. Õnneks ei paistnud asi väga tõsine olevat, sest kannatanu suutis pikali lebades jääda kontaktivõimeliseks.
Suundusin edasi kõrval asuvasse ööbimiskohta, kuhu olin oma ülejäänud asjad jätnud. Pakkisin  30 minutit asju ja suuski korralikult kottidesse. Istusin veel pisut pingil ja suundusin seejärel sööklasse, kuhu peale pesemist ei tahtnud pika järjekorra tõttu ootama jääda. Nüüd oli järjekord tunduvalt lühem, ulatudes ainult söökla välistrepini. Ka see järjekord liikus üsna kiiresti: 15 minuti pärast jõudsin toidujagamisletini. Pearoaks oli ühepaja toit. Kõrvale pakuti 2 sorti õlut ja mineraalvett. Tavalisele leivale lisaks olid valikus ka kuivatatud näkileivad.  Kuna olen taimetoidune, siis valmistusin pearoast loobuma. Igaks juhuks küsisin siiski kokkalt, kas on taimetoitlastele on  ka midagi mõeldud. Kohe võeti kõrval asuvatele pottidelt kaaned pealt. Pakuti sooje kartulikotlette  koos hautatud kapsa ja hernestega. Olin  meeldivalt üllatunud :) . Kui söödud, siis liikusin bussiga tagasi finišikohta. Kavatsesin võtta mälestuseks ka diplomi. Kuna aga diplomi eest taheti saada raha, siis loobusin sellest peale järjekorras seismist.  Edasi liikusin 2 km eemal oleva bussipeatuseni. Stockholmi buss oli juba ees, kuigi väljumiseni jäi veel 25 minutit. Võtsin bussi kaasa pisut allesjäänud toitu ning panin ülejäänud pagasi alla. 4 tunnilist sõitu kasutasin peamiselt tukkumiseks, kuigi väsimus väga suur ei olnud. Rohkem oli põnevus vaadata bussiaknast rootsi väikeasulaid, mida buss läbis.
 Stockholmi jõudsin vastavalt sõiduplaanile kell 22:45

Ööbimine Stockholmi äärelinnas

  Olin enne reisi otsinud Couchsurfing veebisaidi kaudu majutusvõimalusi mõne kohaliku elaniku kodus.  Kuna enne äraminekut olin suures ajahädas ja minu inglise keeles kirjutamine pole just kõige paremal tasemel, siis kirjutasin  ainult kahele majutuse pakkujale Stockholmi ümbruses. Nendes Isabella oli teises kirjas nõus mind vastu võtma, kuigi samal ajal oli tal külas oma õde. Probleemiks oli, et saabusin Stockholmi alles keskööl ja siis jäi vähe aega tutvumiseks ning erinevate kultuuride vahelise info vahetamiseks. Siiski pakkus Isabella välja, et võtab mind peale südaööd vastu. Leppisime kirjade teel kokku, kuidas ühistransporti kasutades kohale jõuda. Nimel elas Isabella 20km kaugusel Stockholmi kesklinnast. Kohale saamiseks pidin sõitma kõigepealt metrooga äärelinna suunduvate busside peatusesse ja sealt edasi kahe bussiga Elderi maakonda, kus majutaja elas. Algul oli mul raske aru saada, kuidas kohale sõita. Kui olin saanud mitme kirja järel lõpppeatuse nime ja lingi  reisiplaneerija veebilehele kujunes kõik arusaadavaks. Väike segadus oli metroos õige rongi valimisega. Samas suunas läks mitu rongi, kud erinevate lõpppeatustega. Õnneks oli mul piisavalt varuaega, et asi metroojaamas sõidplaanide abil selgeks teha. Metrooga sihtpeatusesse saabudes pidin umbes 15 minutit bussi ootama. Bussipetuses asus LED tabloo, mis näitas real ajas aega väljuvate bussideni. Palusin sisenedes bussijuhil igaks juhuks märku anda peatuses, kust pidin maha minema. Nimelt oli rootsikeelsete peatuste nimede meeldejätmine üsna tülikas. Kui olin ümberistumise peatuses maha läinud, siis pidin ootama 2 minutit järgmist bussi.  Selles bussis olin ainuke reisija, sest kell näitas 0:30. Bussis helistasin Isabelleale, soovides teatada, et saabun varsit. Kahjuks ei võtnud Isabella toru, vaid tormas selle asemel bussipeatusesse mulle vastu.  Alles 10 min hiljem helistas ta mulle tagasi, küsides, miks mind peatuses polnud. Olime varem kokku leppinud, et helistan peatusesse saabudes, kuid arusaamatusest olin varem helistanud. Õnneks oli Isabella maja üsna bussipeatuse lähedal. Kui maha läksin avastasin ennast täiesti kottpimedal maanteel, mida ümbritses mõlemast küljest mets. Helistasin uuesti Isabellale ja teatasin et olen nüüd tõesti kohale jõudnud. Kohtusime pimedal maanteel Isabellal oli kustunud akuga pealamp, mis eriti valgust ei näidanud. Minul läks aega, enne kui sain mobiili taskulambi rakenduse tööle. Tervitasime pimedas ja suundusime maja poole. Lõpuks toavalguses nägime üksteist lähemalt.  Tutvusin ka Isabella õega, kellega pidin järgmisel päeval lõunani aega veetma.   Isabella pidi koha magama minema, sest hommikul oli tal tarvis kell 6:00 tööle minna. Heitsin põrandale tehtud asemale pikali ja magasin hommikuni. Tõusin kell 9:30 , kui Isabella õde oli ärganud. Sõim koos hommikut. Peale seda tegin ettepaneku jalutada lähedal asuva järveni , kus lootsin teha oma traditsioonilise talisupluse.  jalutasimegi 1,5 km kaugusele randa. Kahjuks oli järv paksu jääga kaetud. see tuli natukene üllatusena, sest Stockholmi ümbruses olid kõik  veekogud jäävabad. Tegin järvest ühe pildi ja jalutasime siis tagasi.

Viimane päev Stockholmis

 Majja jõudes suundusime tunni aja pärast koos kesklinna. Mina pidin minema sadamasse asju viima ja Isabella õde kavatses külastada kesklinna kohvikuid. Jätsime metroorongis hüvasti. Suundusin teise rongiga Värtahamnen sadama lähedal asuva Gärdet metroo peatusesse. Tegin õhtul väljuvale reisile Check-in ja jätsin raske seljakoti pagasihoidu. Kuna suusad kappi ei mahtunud, siis võtsin need endaga kaasa. Suundusin uuesti metroojaama ja sõitsin ühe peatus võrra edasi. Plaan oli jääsuplus ära teha. Algselt kavatsesin minna jala üle lahe suunduva silla, sest teselpool lahte paistsid sateliitfotol sobivad ujumiskohad. Õnnes oli kohe Ropsten lõpppeatuse kõrval linnalähedase rongi peatus. Sõitsin  rongiga ühe peatuse võrra edasi üle Lilla Värtan lahe silla.  Teisel kaldal maha minnes leidsingi kohe sobiva ujumiskoha, kus sai suurte kividega kaetud põhja mööda kiiresti sügavasse vette minna. Vees ujusid veel mõned jääpangad. Proovisin ühele pangale peale ronida, kuid see oli liiga pude ja murdus kohe minu raskuse all tükkideks. Ujusin siis kaldale tagasi ja nautisin enne lõpliku riietumist   keskpäevast päikesepaistet.
Edasi sõitsin rongi ja metrooga tagasi Stockholmi kesklinna ning jalutasin rongi väljumiseni ringi, uudistades võõraid tänavaid.

Laevaga Stockholmist Tallinna

Laevale jõudsin tund enne väljumist. Viisin asjad oma kajutisse, kus ootas juba ees eestlasest kaugsõidu autojuht. Hakkasime kohe juttu puhuma.  Rääkisin Vasaloppetist ja tema tutvustas kaugsõidu autojuhi elu. Kell 19:00 läksin Buffet Tallinki, kus sõin kõhu rootsi lauas üle pika aja kõvasti täis. Sõõmisaja lõpul vestlesin sama kelneriga, kellega Rootsi sõites olin jutu puhunud. Peale õhtusööki jalutasi laevas ringi. Rahvast oli tunduvalt vähen, kui reedel Rootsi sõites. Otsustasin kajutisse tagasi minna.  Jätaksin veel vestlust kaugsõiduautojuhiga, mis kestis mitu tundi. Vahepeal ostsi tollivabalt kasti õlut, mille hind oli laeval pisut odavam, kui kauplustes kampaaniate ajal. Kui kauplusest tagasi tulin liitus vestlusega ka kolmas kajutikaaslane, kes oli sportfoto firmaga käinud esimest korda Vasaloppetil pildistamas. Selgus, et nende seltskonnal õnnestu saada 5 inimesele isegi inimese kohta odavamgi majutus mökis, kui minul koolimaja põrandal öömise eest makst tuli. Veel selgus, et Sportfoto kavatseb laiendada pildistmist ka välismaratonidel. Selle aasta Vasaloppet oli esimene katsetus. Ülalpool on nende poolt pildistatud foto minu sõidust.
  Peale südaööd otsustasin minna mediteerima. Leidsin 8. tekil vaiksema kordorinurga, kuhu sättisin ennast rätsepistes istuma. Kui olin umbes 30 minutit mediteerinud ja reaalsest maailma peaaegu väljalülitanud, Kuulsin ähmaselt, kuidas keegi mind tervitab. Mul kulus pisut aega, enne kui suutsin ennast transist välja tuua ja tervitusele vastata. Nimelt oli mööduv turvamees huvi tundmas, miks ma seal koridori  põrandal istun. Kui seletasin, et mediteerin, läks turvamees muigel ilmel minema. Viisin ennast tagasi mediteerimise lainele ja jätkasin  niikaua, kuni taimer andis märku lõpetada.
 Seejärel suundusin ootesaali ja lugesin seal  mobiiliekraanilt  budistlike õpetusi. Tunni aja mööduses tundsin ennast väsinult ning suundusin kajutisse magama.
  Ärkasin umbes 8 paiku. Käisin veel söömas ja vaatasin laeva aknast, kuidas Tallinn läheneb. Ettenähtud ajal sadamasse jõudes viisin asjad autosse ja suundusin Tervishoiu Kõrgkooli raamatukokku, kus laenasin Katsi diplomitöö jaoks ühe raamatu ja tegin arvutiklassis kuni õhtuni aega parajaks selle blogi esimest osa kirjutades. Kella 18:00'ks sõitsin oma sõbra Paavo poole, keda olin lubanud varem külastada. Tartusse jõudsin alles kell 23:30 paiku.

P.S 2014 aasta Vasaloppeti stardikohad müüd välja 17. märtsi 10 minutiga. Kuna olin sel ajal võistluslaagris, siis jäin regamisel hiljaks.

Maratoni raja kirjeldus

Suusahullude rabamatk Hüpassaare-Toonoja-Karukose-Ördi 22.09-23.09.2012

Laupäeva hommikul hakkasin kodust kell 6:50 sõitma, et jõuda kella 7:00'ks laululava alla, kus toimus kogunemine ning autodesse jaotamine.  Kokku tuli matkale 14 inimest: Vahur, Ain, Kaire, Arne, Iris, Taavi, Kairi, Kristin, Elmo, Väino, Pille, Madis, Helen ja Tarvo. Läksime 4 autoga, et oleks võimalik stardi, finiši ja laagripaiga vahel  manööverdada. Lisaks oli Ain oma autole pannud 3 jalgratast, millega sai esimese päeva õhtul tuua 3 sõidukit Hüpasaarest Karukose ööbimiskohta tagasi.  Minu autose tuli kaasreisijaks Väino. Teistes masinates oli igaühes 4 inimest. Oleksime saanud vajadusel minna  ka 3 masinaga, kuid siis tulnuks peale matka olla tund aega märgade riietega ning tugevamad matkajad pidanuksid  viimasel päeval tegema 25 km pikkuse rattasõidu Ördilt Karukosele, et autod ära tuua.
 Tartust  sõitsime Ördi  metsamajaksese juurde, kuhu jätsin oma auto koos teiste matkaliste kuivade vahetusriietega. Edasi suundusime 3 masinaga Karukose ööbimispaika, kus oli renditud selleks RMK matkamaja. Jätsime kõik varustuse  ning jalgrattad matkamajja ja suunusime autodega Hüppassaarde. Hüpassaares asuva Mart  Saare majamuuseumi juurest suundusime Kuresoo rappa. Esimesed kilomeetrid kõndisime mööda traatvõrguga kaetud laudteed. Seejärel pöördusime teelt kõrvale ja hakkasime liikuma Toonoja poole. Matka teejuhtideks olid  Ain ja Tarvo. Kui rada jõudis esimese kindlate kallastega lauka äärde, siis otsustasin kohe seal ujumas käia. Kuna vesi oli juba pisut jahedamaks muutunud, siis võis seda suplust lugeda algava talisuplushooaja esimeseks treeninguks. Sellel ajal kui ma märgi riideid selga panin olid teisid juba edasi liikunud. Tänu Vahurile, kes pisut maha jäi, et mind järgi oodata, ei kaotanud teisi matkalisi madala männiku vahel ära. Lisaks oli minu Garmini GPS'il ka kompass, mille järgi oskasin vajadusel suunda hoida. Ilm oli üsna päikesepaisteline ja seetõttu tuli üleliigsetest riietest vabaneda. Lõunaks jõudsime suuremale rabasaarele, kus asus Toonoja mahajäetud talu. Talu kõrval asus taastatud suitsusaun, mille ääres pidasime maha lõunapausi.  Saun oli värskelt remonditud ja mõeldud matkajatele kasutamiseks. Uue lae järgi oli näha, et seda hoonet oli kasutatud ainult ööbimiseks, mitte aga saunana. Peale lõunapausi kirjutasime  oma kohalolust külaliste raamatusse ja  suundusime jälle rappa. Enne pidime ületama ka umbes meetri sügavuse jõe. Mõned matkalised said sellest suhteliselt kuiva jalga üle kuid enamus said vähemalt sümfüüs'ini märjaks, nagu matka alguses olnud juhendis ka hoiatatud oli.
 Teine rabalõik oli pisut pehmem, kui esimene pool. Tihiti tuli kasutada nelikvedu ja mätaste peal põigeldes  leida võimalus ilma sissevajumata edasi liikuda.  Vahepeal korraldati ka keset raba spordivõistlusi kaugushüppes ja sprindis. Plaanisime teha ka võistluse sügavushüppes. s.t. kes kõige sügavmase rabasse sisse hüppab on võitja, kuid loobusime siiski sellest alast ohutuse huvides. Pisut enne raba lõppu oli eriti pehme koht. Esimesed tulijad, kelle hulgas ka mina olin meelitasid siin tagantpoolt tulijaid samast kohast läbi tulema. Pärast tegime  pilte teiste ukerdamisest. Madisel õnnestus ainukesena pehme koht nii ületada, nii et sissevajumist ei toimunud. Peale raba läbimist käisime veel laudtee ja ujumisplatvormiga varustatud rabajärves ujumas. Ma ise ujusin koos pikkade pükste ja sokkidega, et neid soomudast puhtamaks saada ja vältida märgade riiete selgatõmbamise probleemi. Peale ujumist läksime kauaoodatud vaatetorni juurde. Sealt kõndisime  mööda metsarada edasi Karukose matkamaja suunas. Metsas olid puudele märgitud eelmise ja üleeelmise aasta suurvee aegne veetaseme seis. Kohati oli vesi ulatunud  maapinnast lausa nabani. 
  Karukose majja jõudes vahetasime märjad riided kuivade vastu. Vahur, Ain ja Tarvo panid rattariided selga ning sõitsid ratastega Hüppassaarde tagasi, et sealt 3 autot laagrisse tuua. Kõige varem saabunud Pille ja Elmo panid sauna küdema. Toitu valmistasime Kaire juhendamisel lõkkeplatsil  maja varustuse juurde kuuluva suure potiga. Õhtusöögiks olid makaronid hakklihaga. Joogiks keedeti teed. Kui  hakkasime õhtusööki lõpetama, siis saabusid lõpuks ka autojuhid tagasi. Koos istuti lõkke ääres edasi ja muljetati toimunust.  Magustoiduks küpsetasime vahukomme, mida sai serveerida küpsiste ja šokolaadiga.  Vahur demonstreeris välismaal omandatud kogemust vahukommide valmistamisel. Kõik kiitsid Vahuri poolt gillitud vahukommide head maitset. Tund peale õhtusööki, kui ilm oli juba kottpimedaks muutunud, tegin ettepaneku sauna minna. Saunas oli ainukeseks valgusallikaks mõned küünlad, sest majas puudus elekter. Riided sai siiski pealambi valgel üles otsitud.  Leil oli suure ruumi kohta üsna hea. Leilitamise vahepeal käisime sauna kõrval olevas jões ujumas. Ujumissilda valgustas suur õueküünal. Kui ise vees käisin, siis panin lisavalgustuseks veel pealambi silda näitama. Käisin umbes 4 korda jõe ja saunalava vahet. Seejärel suundusin lõkkeplatsile juttu ajama. Kui  mehed olid saunas ära käinud, siis tuli naiste kord.  Ise panin soojad riided uuesti selga ning tulin lõkke äärde tagasi. Inimesi oli juba üsna väheks jäänud.  Tegin veel üksinda väikese jalutuskäigu lähedases metsas ja läksin majja magama. Kõik teised magasid juba majas. Ainult Väino otsustas proovida väljas presendist tehtud varikatuse all  magamist. Pimedasse majja jõudes puhastasin ühe nari seljakottidest ja tegin sinna magamiskotist ja penost aseme. 
Hommikul ärkasin umbes 7:30 paiku. Tegin oma traditsioonilise hommikujooksu  kilomeeter eemal asuva vaatetornini. Ronisin ka torni tippu, et eile läbitud Kuresood vaadelda. Torn oleks võinud tõesti pisut kõrgem olla, sest isegi tipust ei olnud raba teine serv nähtav. Vaatlesin  ümbrust ja mõtlesin oma mõtteid. Ujumise jätsin ära, sest jooksuga ei õnnestunud eriti sooja saada ning ka aega oli vähe. Samas kuulsin, et  Kaire oli siiski hommikul jões ujumas käinud.  Tagasi jõudes olid teised juba asunud pudru kallale. Sõin ka koos teistega kaerahelbe putru koos rosinate ja moosiga. Kairi küpsetas priimusel veel magustoiduks pannkooke. Kui hommikusöök söödud, siis läksime asju pakkima. Peale pakkimist vahetas Kristin Kairi pannkookide küpsetmisest välja. Nimel jäid Iris ja Kristin teiseks matkapäevaks majja, sest esimese päeva soos müttamine oli nende jalad nii valusaks teinud, et rabas mütata oleks juba väga vaevarikas. Lepisime kokku, et tüdrukud sõidavad hiljem Aini autoga Ördile, kus matk lõppeb. 
Kella 10:00 paiku saime laagripaigast liikuma. kõndinud umbes  pool kilomeetrit, tuli Ainile meelda küsida, kas olin oma auto võtmed kaasa võtnud. Olin  nimel jätnud võtmed Aini autosse hoiule. Kui selgus, et võiti oli autosse jäänud käis Ain joostes sellel järel. Liikusime niikaua grupiga hästi aeglases tempos edasi. Möödusime kõigepealt haabjate valmistamise kohast,  kus oli näha ka pooleli olevaid paate. Edasi ületasime rippsilla kaudu Raudna jõe ning liikusime umbes 7 km mööda metsaradu ning maateed Ördi raba servale. Raba algus võttis meid vastu umbes 30 cm süvuseni vajuva vettinud samblapinnaga. Peale mõne kilomeetri pikkust sumpamist jõudsime lõpuks kõrgsoo ääreni. Sealt edasi liikumine oli võrreldes eilsega suhteliselt kerge. Ainult pidevalt tibutav uduvihm häiris pisut. Samuti olid jalad eilsest liikumisest pisut valusaks muutunud. Seetõttu olin matka teisel poolel tagumises  grupis koos Helena ja Madisega. Kui Ördi raba ületatud sai, siis nägime ka rabaservas Ördi järve. Külma ilma tõttu polnud kellelgi enam soovi ujuma minna. Kiirustasime  veel viimased 800 meetrit kuni jõudsime metsamajani, mille juurde oli ka minu auto pargitud. Kõik vahetasid märjad riided kuivemate vastu.  Varsti tulid ka Iris ja Kristin  autoga meie juurde. Seejärel sõitsime neljakesi Karukosele tagasi, et ülejäänud autod ära tuua ning maja RMK esindajale üle anda.  Karukose metsavahi maja juurde jõudes kohtasime veel kahte seenelist, kes huvitusid ka RMK matkamaja rentimisest. Näitasime neile maja ja jäime RMK esindajat ootama. Peale 30 minutilist ootamist saimegi  maja võtme tagastatud. Sõitsime siis 3 autoga tagasi Ördile, kus teised olid vaherpeal lõkkel supi valmis keetnud. Peale söömist jätsime hüvasti ja suundusime autodega Tartu poole tagasi.  

Esimese päeva pildid 
Aini fotod 
Esimese päeva teekond 
Teise päeva teekond 

Tallinna maraton

Tõusin 6:20 paiku.  Hommikusöögiks oli traditsiooniline kaerahelbe puder õunamoosiga. Eelmine õhtu olime ennast pasta ning kookidega täis laadinud, seega võis hommiksöögi kergemalt võtta, et ei hakkaks jooksu ajal segama. Sõitsime koos Helinaga 7:29 väljuva bussiga Laagrist Vabaduse väljakule. Kohale jõudes tegime kõigepealt väikese soojendussörgi vanalinnas. Rahvast oli veel suhteliselt vähe. Kui jooks tehtud, siis läksime  geele ostma.  Kui kütus maratoni jaoks hangitud, siis tegime veel Vabaduse platsil soojendus- ja venitusharjutusi. Seejärel oli aeg soojendusdressid maha võtta ja pakkihoidu anda. Sellel aastal olid korraldajad pakkihoiu paremini organiseerinud. Kotid sai ilma järjekorrata ära antud. Tunneli juures kohtusime veel klubikaaslaste Tiiu, Kaire ja Kairiga. Soovisime üksteisele edu ja jalutsin siis koos Helinaga stardikoridori. Kuna kavatsesime esimesed kilomeetrid  koos joosta, siis jäime stardikoridori keskele.  Start hakkas üsna rahulikult. Jooksin Helinaga juttu ajades esimesed 2 km  kiirusega 6:30 min/km. Seejärel  jätsin  hüvasti ja lülitasin 2 käiku kiirust juurde. Saavutasin korraks Keenia sportlaste maratoni kiiruse 2:50 min/km. Pulss läks 220 löögini minutis. Sain aru, et sedasi jätkamine lõppeks haamriga ning võtsin kiiruse  alla 4:05 min/km peale . Sellese tempoga joostes möödusin klubikaaslasest Sulevist, kes jooksis 4 tunni tempos. Võtsin korraks hoo maha ja lõõpisin, et soovin Keenia jooksjatele järele jõuda. Sulevi arvates oleksin pidanud natuke varem alustama, et keenialasi kätte saada:D Võtsin kiiruse veel väiksemaks  4:18 min/km peale ja jooksin sellises enda jaoks väga rahulikus tempos pidevalt eespool jooksjatest mööda. Möödusin omas tempos 4:00 ja 3:34 eesjooksjate gruppidest. Enne maratoni kavatsesin esimese 10 km 3:45 grupis  püsida, kuid nende tempo tundus nüüd mulle väga aeglane. Peale Pirita silda jõudsin ka 3:30 grupile kannule. See andis mulle ainult hasarti juurde. Kuna grupp oli üsna tihe, siis pidin möödaminekuks vastasuuna rajal jooksma. Õnneks polnud veel Keenia mehed kohale jõudnud ja rada oli vaba.  Varsti tulidki 2 mustanahalist sportlast vastasrajal politsei mootorata ja sellele järgneva korraldajate jalgratturi järel vastu. Nende liikumise kiirust vaatetes tundus, nagu jookseksid 800 meetrit. Tervitasin 3:30 grupi ees joostes vastutulnud  liidergrupi plaksutades, ning jooksin vaikselt eesliikujatele pidevalt järgi jõudes edasi. Nüüd oli juba minu tempo hakanud teiste jooksjate omale järgi jõudma, kuid kellegi taha püsima jääda ei õnnestunud. Alati möödusin kohe kinni püütud eesjooksjatest. Peale Viimsi tagasipööret otsisin esimese geeli taskust välja. Tegin selle lahti ja ootasin kuni joogipunkt paistma hakkab. 10 km vaheaeg tuli 0:47.49 ja koht oli 286. jookipunkti eel sõin geeli ja jõin 2 topsi jõujooki peale. Tundsin, et enesetunne läks kergemaks. Pirita silla alguses pistsin veel korraldajatelt saadud geeli igaks juhuks taskusse. Mere äärde jõudes puhus tugev küljetuul, mis oli siiski tagasi joostes pigem tagant kui vastu.  Nägin ka kaugel eespool suurt jooksjate gruppi, mille vahele jäi 2 väiksemat gruppi ning mõned üksikjooksajad. Kui esimese suurema grupi kätte sain siis küsisin möödaminnes, kas eespool tegu 3:15 pundiga?. " Ei tea, eks mine vaata" öeldi vastuseks. Lõõpisin vastu, "lähen siis küsin järgi" ja lisasin kiirust.  3:15 pundi  vahele jäänud väiksema grupi sain ka Russalka juurde parki jõudes suure vaevaga kätte, kuid 3:15 gruppi kinni püüda enam ei õnnestunud. Selle asemel noppisin pidevalt grupist mahajääjaid. Uuesti Vabaduse platsile jõudes kuulsin diktorit tevitamas, et legendaarne Ants Kuusik jookseb minust pisut eespool. 21 km vaheaeg tuli 1:37:29 ja koht oli 235. Uuesti Narva maateele jõudes möödusingi Antsust. Tervitasin teda ja tutvustasin ennast kui endist õpilast. Ants vastas, et jookse edasi ja ära jõudu kuluta. Tundsin piinlikust, et raske võistluse ajal teda tülitada söandasin.  Võtsin vahepeal ka teise geeli, lastes joogipunktis korraks mõned jooksjad mööda, keda siis jälle kohe kinni püüdsin. Uuesti mere äärde jõudes oli 3:15 grupp mulle eespoolt lähemale  tulnud. Vahepeal möödusid minust esimene jooksjate paar. Ei lasknud sellest häirida vaid jooksin omas tempos edasi aeglasematest eesjooksjatest möödudes. Tuul oli küll vastu, kuid kellegi taha tuulde jääda ei tahtnud, sest siis oleks tulnud oma optimaalset kiirust alla lasta. Enne Pirita silda oli vahe 3:15 grupiga kõigest 30 m, kuid mul polnud jõudu seda gruppi kätte saada. Selle asemel noppisin jälle mahajääjaid. 30 km vaheaeg tuli 2:18.26 ja koht 203. Võtsin viimse, korraldajatelt saadud geeli sisse. See ei olnud enam nii hea, kui enda omad. Kuid jõudu sain juurde siiski.  Viimane 10 km jooksin suurte raskustega. Oleksin vajanud rohkem ergutamist. Hoolimata raskustest suutsin siiski oma kohta jooksjate rivis parandada, kuigi vahepeal mööduti ka minust. 40. km tähise juures oli kõige raskem koht. Siis suutsin ennast veenda, et kohe saab läbi ja peale Kaarli kiriku tõusu, sain allamäge joostes veel pika lõpuspurdi teha. Finishi aeg oli 3:20.51 ja koht 192. Peale finišit kõndisin 300 m edasi ja jäin maha istuma. Peale seda oli 30 minutit väga valus kõndida. Esialgsest plaanist Helinale vastu joosta ja finišini saata ei tulnud midagi välja.  Selle asemel vahetasin riided. Sõin martoonlaste alal makarone ja läksin tagasi finiši alasse. Kohtusin seal jälle Tiiu, Kaire ja Kairiga, kes olid ka maratoni ja poolmaratoni lõpetanud. Ajasime istudes pisut juttu. Kui nad lahkusid venitasin kuni Helina saabumiseni. Helina lõpetas ajaga 4:51.31, mis oli esimese maratoni kohta väga hea aeg.

Hell Eesti tuur 30.07-04.08.2012

30.07.2012  Tartu - Oandu - Võsu

Pühapäeva õhtul selgus, et Helina ei saa tuuril osaleda. Seetõttu leppisin Pille ja Elmoga kokku alustada tuuri esmaspäeva õhtul. Algselt oli kavas alustada teisipäeval. Ennelõunal käisin Prismas sisseoste tegemas. Võtsin umbes sama menüü mis proloogil, arvestades ainult pikema kestvuse ja väiksema sööjate arvuga: 4 pakki putru, 5 pakki makarone, 8 lihakonservi, 2 leiba, 800g juustu, 4 pakki kommi, 3 pk. küpsiseid, 2 kg grillvorsti, 2 pk. teed. Elmo võttis omalt poolt kohvi ja Pille moosi ning värsket kurki ja tomatit. Selle menüüga sai matkal ilusti läbi, üle jäi ainult 2 pakki makarone ja 3 konservi. Kui toit ostetud, siis kiirustasin koju asju pakkima. Tänu omandatud kogemusele läks ratta sadula vahetus läks nüüd juba palju kergemalt . Kell 16:30 olin minekuvalmis. Täisvarustuses ratast oli üsna raske maast õhku tõsta.

Lahkumine kodust

Jakobi mäest suutsin siiski 12 km/h kiirusega üles vändata. Vaksalis kohtusime Pille ja Elmoga, et sõita rongiga Tapale. Kuna rong väljus 2. platvormilt tuli ratas läbi tunneli sinna toimetada. Ratta jaama tunneli kitsast rennist üles lükkamiseks  pidin kasutama kaasreisija abi, sest üksi ei saanud korraga eest juhtida ja tagant lükata. Ka rongi sisemiseks oli vaja kaaslase abi.  Tapale jõudes oli meil 1,5 tundi aega Rakvere rongi väljumiseni. Käisime kohalikus Grossi poes aega parajaks tegemas. Poe juurde jõudes algas paduvihm. Seisime välisukse ees katuse all ja sõime küpsiseid. Vihma taandudes suundusime tagasi vaksali perroonile, kus Pille pakkus kaasavõetud praetud linaskit ja räime. Meie seltskonnaga liitusid kohalikud napsivennad, kes tundsid matka vastu huvi. Proovisime ka nende pakutud kirsiveini, mis osutus üsna maitsvaks. Rongiga sõitsime Kadrinasse. Seal tuli koos meiega maha veel 2 rattamatkajat, kes suundusid oma jutu järgi Võsule. Lubasime nendega kokku saada, kui läbi Oandu Võsule jõuame. Sõitsime  kõigepealt Viitnasse. Kõrts juures tegime väikese peatuse, kus korrigeerisin oma ratta sadula kallet. Edasi suundusime läbi Võsupere ja Kakuvälja Sagadi mõisa juurde. Sealt pöörasime rattad Oandu suunale. Sagadi mõisa juures pidime sisse lülitama esilaternad, et ennast nähtavaks taha. Oandus oli juba nii hämar, et stardipildid tulid teha öövõtetena.

Start Oandust

Kõigepealt leidsime Oandu telkimisala, kus olid juba mõned autodega telkijad ees. Üks neist tegigi esimese grupipildi. Edasi suundudes leidsime üles Oandu looduskeskuse, mis oli aga avatud ainult 10:00-17:00. Nii jäid algul täpsemad kaardid saamata. Matkaraja alguses tegime automaatpildistajaga teise võtte ja suundusime seejärel teele. Oandust Võsuni kulges pisut liivane metsatee, mis oli suhteliselt hästi sõidetav. Sõitsin ise taga, näidates võimsaima esitulega teistele teed. Umbes 23:30 olime jõudnud Võsu telkimisplatsile. Vahepeal oli hakkanud ka vihma tibutama. Telkimisplatsil oli õnneks katusega söögilaud, mille alla oli hea asjad panna. Samuti leidsime katusega lõkkekoha, mille all olid isegi lõhutud puud koos hakkega eelmiste matkaliste poolt valmis pandud. Seega süttis lõkke kergesti. Laagriplatsi juures olevast jõest sai tee jaoks vett võetud ning ennast pestud. Grillisime vorstikesi ja jõime teed kõrvale. Kui söödud, siis  vaatasime veel kaarti, kas oleks võimalik minna mere äärde jalutama. Selgus, et meri jääb 1,7 km kaugusele,mistõttu loobusime öisest suplusest ja läksime magama. Terve öö otsa tibutas ja oja sulin mängis unemuusikat...

31.07.2012 Võsu-Jussi

Ärkasin 6:00 ja läksin oma tavapärast hommikujooksu tegema. Jooksin Võsu mereranda, kus käisin ujumas ja tegin jõuharjutusi. Tagasi laagrisse jõudes olid teised juba ärganud. Valmistasime kaerahelbeputru, pakkisime asjad ja suundusime  matkateele. Enne äraminekut tegime veel laagriplatsist pilti.

Võsu laagriplatsil

Ahi

Sõitsime algu pisut Rakvere maanteed mööda ja suundusime siis metsateele. 4,5 km kaugusel Võsust märkasin metsateel  purustatud klaasidega ja eemaldatud numbrimärgiga  avariitunnustega sõiduautot. Teatasin mahajäetud autost politseisse. Edasi sõites muutus rada järjest raskemaks. Suhteliselt hea sõidetavusega tee asendus männijuurikatega jalgrajaga, kus raske rattaga sõitmine oli üsna tülikas. Samas jalgsimatkajale poleks mingeid probleeme tekkinud. Natuke hiljem lisandusid puujuurikatele ka mahalangenud puud, mille ees tuli peatuda ja ratas üle tõsta. Külateedel sõites tegime pilti suurest savipõletusahjust. Vahepeal leidsime ühe külapoe, mis paistis olevat aga ostjate puudusel jäädavalt  suletud. Kui uuesti metsavahele jõudsime, siis tuli jälle läbida kitseradu üle juurikate.  Nõmmeveskis tegime väikese vahepeatuse. Kohtasime seal Moskvast  tulnud turiste, kes kiitsid Eestimaa loodust. Eespool oli ka üks venelastest lastelaager, kes kõik meile järjest eesti keeles "Tere!" püüdsid karjuda.  Edasi läks rada veelgi karmimaks: juurikatele lisandusid  järsud tõusud ja laskumised ja mudased metsaveo teed.

Läbi muda ratast lükates

Pärlijõest vett võtmas

 Kui mudane tee läbi sai, siis hakkasid pihta  jälle juurikatega kitserajad. Vahepeal jõudsime Pärlijõe oruservale, kus oli astangutega juga. Võtsime sealt joogivett ning tegime pilte. Vesi oli väga hea maitsega.

 Kalmeoja laagriplatsil tegime väikese peatuse. Sain esimese hammasratta poolt tekitatud jalahaavale lasta plaastri peale panna.

Kohalikega koos ujumas

Edasi suundusime Viru raba peale, mille läbisime laudteel rattast käekõrval lükkates. Hea tahtmise ja osavuse juures oleks saanud ka laudteel sõita, kuid ei hakkanud raskete pakiraamide tõttu sellega riskima. Keset raba olevas järves käisime Elmoga ujumas. Seal vestlesime ka kohalike noormeestega, kes olid samuti ujuma tulnud. Mööda laudteed vooris pidevalt välismaalastest turiste, nii et pidime järvest väljatulekuga pisut ootama, enne kui  platvorm turistidest vabaneb. Peale ujumist ronisime veel vaatetorin, kus samuti pildistasime vaadet ja iseennast.
Rabast välja jõudes ületasime Tallinn-Narva maantee ning suundusime kohe tagasi metsa. Metsateel toimus parasjagu tee remont. Seetõttu pidime korraks kallurist möödapääsemiseks tulema teepalt kõrvale metsavahele. Järvi Pikkjärve ääres tegime hilinenud lõuna, keetes makarone ja teed. Edasi läbisime uuel laudteel Suru raba ning jõudsime lõpuks Jussi järvede äärde. Hõivasime esimese  vaba laagriplatsi. Sama järve ääres oleval teisel laagriplatsil telkisid kooliõpilased koos õpetajaga. Õhtul, kui pimedaks läks, käisin veel täiskuu valgel järves ujumas. Öösel oli telgis magamisega kõigil raskusi, sest telki olid läbi sääsevõrgu tunginud pisikesed kihulased, kes valusasti öö otsa hammustasid. Seetõttu õiget und ei saanudki.

01.08.2012 Jussi-Hiieveski

6:30 pandud äratuse lülitasin välja ja magasin veel 20 minutit, sest olin hommikuks avastanud, et  üleni magamiskotti pugedes ei saa kihulased hammustada. Kui telgist välja sain oli varem kihulaste eest põgenenud Elmo juba lõkke üles teinud. Tegin oma tavalise hommikujooksu, minnes mööda matkateed ettepoole. Jooks kujunes rohkem jalutuskäiguks, sest Jussi erinevate järvede juures oli palju huvitavt vaadata ning lugeda. Eemaldasin rajalt ka ühe mahalangenud puutüve, et hiljem oleks rattaga kergem läbi pääseda. Kui lõpuks 7:40 laagrisse jõudsin olid teised juba hommikusöögiga alustanud. Püüdsin kiiresti süüa ja asjad kokku pakkida. Käisin veel enne äraminekut ujumisprillidega sukeldumas. Järve põhjas avanes suurepärane vaade. Õnnestus isegi põhjas ujuvaid suuri roosärgi märgata. Kell 9.01 saimegi laagrist lahkuda. Nagu hommikusest luurest näha oli, ootaski meid jälle raske metsarada muda, juurikate ja järskude tõusude ning laskumistega. Pille tegi ettepaneku rada pisut lühendada, kuid meie Elmoga hääletasime selle maha, kuna eesmärgiks oli võimalikult täpselt RMK matkarada järgida. Kui järvede vahel tiirutamine oli lõppenud, siis jõudsime maalilisele kanarbikuväljale, mis oli tekkinud metsatulekahju tõttu. sellest tegime ka pilte:

Edasi läks rada kergemaks. Jõudsime Aegviidu terviseradadele, mis olid Tallinna maratoni käigus korduvalt läbitud. Ännijärve juures tegime väikese puhkepausi. Kuna keegi ujumissoovi ei avaldanud, siis sõitsime edasi. Varsti jõudsimegi Aegviitu. Tegime kõigepealt kauaoodatud poepeatuse, kus ostsime ketšupit, pakkisuppe, leiba  ja saia menüü rikastamiseks. Seejärel suundusime Aegviidu Looduskeskusesse. Saime sealt kaardid raja läbimiseks ning suulist infot võimalike raskuste koha. Veel võtsime kõik pudelid vett täis. Kuna Looduskeskuse juurde olid ehitatud väravad, mis märkisid tähistatud loodusraja algust, tormasime seda rada läbima, kontrollimata, kas rabas kulgev õpperada üldse ühtib RMK matkateega. Kui olime 3 km ratast rabas käekõrval lükanud,  tundus asi esimest korda pisut kahtlane.Tulime rada mööda looduskeskuse juurde tagasi, kus suundusime Piibe maanteed pidi kulgevale õigele rajale. Ka sellel  rajal õnnestus meil korra ära eksida. Õnneks oli seekord tegemist kergesti sõidetava metsateega. Kuna vahepeal oli hakanud vihma sadama, siis veetsime suurema hoo puu all koormakatte varus isudes ja kaarti lugedes. Saju vaibudes suundusime tagasi matkateel asuvaleNikerjärve laagriplatsile, kus tegime ka lõunasöögi. Seekord oli makaronide asemel nuudlisupp. Lõunat tegime katusega puukuuris, sest vihmakindel söögilaud oli teise seltskonna poolt juba hõivatud. Taustaks mängis mobiiltelefonis salvestatud 80-ndate aastate muusikavalik.  Peale lõunat oli sadu juba päris vaibunud. Suundusime Valgehobusemäe suusakeskuse poole. Sinna jõudes tuli läbida veel üks raske soine metsatee enne kui jõudsime talvelaagri päevilt tuttavatele matkaradadele.

Noku laagriplats

Noku laagriplatsil tegime  järjekordse grupipildi ja suundusime Kakerdaja raba läbivale laudteele. Raba lõpus puhkasime pisut jalgu ning sõitsime mööda kruusateid edasi Aravete suunas. Vahepeal oli jälle vihma hakanud sadama. Tegin ettepaneku varju minna, kuid Pille ja Elmo soovisid edasi sõita. Tõmbasin siis oma vihmakeebi peale ja sõitsime täiel kiirusel Hiieveski laagriplatsi suunas. Vahepeal täitis Elmo Jägala jões veepudeleid.

Jägala jõel

 Seejärel oli suurem sadu läbi ja sõit jätkus täiel kiirusel, et pisut sooja saada. Hiieveski laagriplatsile jõudsid Elmo ja Pille esimesena. Olin teistest keepi maha võttes pisut maha jäänud. Järgi võttes kihutasin esimese hooga Ardusse. Seal tagasi pöörates saime laagriplaatsil kokku. Kuna laagriplats ei tundunud väga hubane ja Regio kaardil oli 3 km eespool samuti telkimiskoht märgitud, siis suundusime seda kohta vaatama. Poolsaarel asus 2 tasulist telkmiskohta. Kuna hinna sees ei olnud isegi lõkkepuid ning teine koht asus väga võsa sees (palju sääski), siis otsustasime tasulistest kohtadest loobuda ning suundusime tagasi Hiieveski laagriplatsile. Sõitsime Elmoga kiiresti ette, et lõke rutem põlema saada. Valmistasin 3 toigast ja pesunööri kasutades ka improviseeritud  pesukuivati. Seega saime õhtu jooksul kõik asjad ilusti ära kuivatada. Tuju aitas pisut üleval hoide Jägermeister, mis peale külmetamist läks isegi Elmole peale. Peale magamata ööd saabus uni kiiresti.

02.08.2012 Hiieveski-Mukri

Hommikul ärkasin 6:50. Jooksin kõrval asuvasse turismikeskusesse, kus pidi reklaami järgi kohvik olema. Turismikeskuses oli kõik vaikne. Kohvikul mingeid lahtioleku aegu polnud. Ilmselt oli see mõeldud majutusega külastajatele, kes nii vara alles majades magasid. Kohikusse oli vaja minna, et lasta seal Garmini GPS'i laadida. Selgus, et kaasaolnud päikesepatarei suudab pisut vähem energiat koguda, kui GPS kulutab. Seetõttu oleks olnud vaja kodus paneeli aku täiesti täis laadida, mida aga ei jõudnud ajapuudusel teha. Jooksin siis korraliku tempoga kokku 4 km. Laagrisse jõudes pesime veehoidla ääres ratastelt eilse pori maha ja asusime seejärel hommikupudru kallale.

Hiiemäelt lahkumas

10:24 saime liikuma.  Jälle pidid teised minu taga pisut ootama. Suundusime piki matkateed eelmisel päeval vaadatud telkimiskohtade poole tagasi.  Seal olid päris järsud tõusud ja laskumised. Ühe laskumise järel tuli mahalangenud puu vahelt läbi pugeda. Ületades Tallinna maantee, liikusime mööda külavaheteid umbes 42 km. Seejärel keeras  matkatee jälle soisele metsarajale, kus tuli 2 km ratast käekõrval lükata või kõige kergema käiguga sõita üritada. Raskeim pakiraam tegi mul teiste tempos püsimise keeruliseks. Metsast väljudes jõudsime Loosalu laagripaika. Enne oleksime äärepealt jälle vales suunas liikuma hakkanud. Kuid demokraatlik otsus osutus õigeks. Loosalus oli kena laagripaik, kuid puudus vesi. Elmo sõitis siis täisvarustuses rattaga lähedal asuvasse rappa, tuues sealt toiduvalmistamiseks vajaliku veekoguse.  Tegime jälle lõunaks traditsioonilisi makarone lihakonserviga. Kui makaronid söödud, pakuti teises laua otsas ka kohvi küpsistega. Peale lõunat läbisime Loosalu raba ja käisime raba keskel olevas järves ujumas.

Peale ujumist vett võtmas

Loosalu raba laudtee oli juba üsna pehkinud, kuid lükata sai ratast edukalt. Rabast väljudes Jõudsime kergelt sõidetavale metsateele, mis varsti suundus külavahele. Lallis pidime pöörama otse Lelle peale, kuid suure kiiruse tõttu sõitime õigest kohast mööda. Seetõttu saime natuke ka suurel teel sõita. Lelles käisime külapoes, kus ostsime jäätist ja ühe õlle kamba peale. Ostsin ka pudeli šampust, et tähistada varsti täituvat 200 km matkatee läbimist. Peale Lellet muutus tee kergeks. Sõitsime veel mööda Tilliniidu laagriplatsilt, kuid ei julgenud sinna sisse pöörata :D Edasi ületasime Koogistes raudtee ja varsti pöördus rada metsa vahele juurikatega kaetud teele. Lühkese raske tee lõpus oli  4m laiune sügav veega täidetud kraav. Et kraavist üle saada tuli kõik pakid rataste küljest maha võtta ja tassida need kubemeni vees sumades üle kraavi. Kui olin juba oma arust kõik asjad üle toonud, selgus, et unustasin mõned ekspandrid teisele kaldale. Seega tuli veel jalad lahti võtta ja korra üle kraavi käia. Peale sellist väsitavat manöövrit pidime veel ratast 500 meetrit mööda põllu serva lükkama, enne kui sai jälle sadulasse istuda. See kraav oli tegelikult ka viimane raske lõik rajal. Edasi suundusime mööda kruusateid Mukri laagripaika. Kaardil märgitud rada ei ühtinud  Mukri rabas tähistatud matkateega. Läksime siiski ratastega otse laagripaika ja sõime seal õhtust ning tähistasime šampusega 200 km läbimist, millest jäi ametlikult puudu  veel mõni kilomeeter. Pimenedes tegime täiskuu valgel  laudteel jalgsimatka ning külastasime ka 14m kõrgust vaatetorni. Ilmnes, et vaatetorni tipus oli palju soojem kui all rabas. Korraks tekkis isegi uitmõte minna torni tippu magamiskottidega ööbima.  Lisaks märkasime rabateel mitmeid jaaniussikesi.  Kuigi ilusad rabajärved kutsusid öisele kuuvalguses ujumisele, loobusime sellest plaanist, sest alkohol ja ujumine ei käi teadupärast kokku. Kui matk tehtud, pugesime telki magama. Vajusin pikali visates kohe unne.

03.08.2012 Mukri-Ikla

Ujumiskoht Mukri rabas

Hommikul ärkasin hästi puhanuna pisut enne kella 7:00'i. Suundusin Mukri rabasse tagasi hommikujooksu tegema. Kuni vaatetornini jalutasin ja tegin rabast pilte. Käisin ka rabajärves vesirooside vahel ujumas. Peale ujumist jooksin rahulikus tempos laagrisse. Teised olid juba ärganud, pudru valmis teinud ja ära söönud. Minu pudruosa olevat kohalik karu eineks võtnud. Õnneks jagus siiski sööki piisavalt. Peale asjade pakkimist suundusime kell 8:55 jälle teele. Kuna GPS'i aku oli väga tühi ja päikesepaneeli võimsus ei suutnud seda laadida, siis tegime Kellissaares pikema peatuse, kus tõmbasin teekonna säilitamiseks mobiili Endomondo rakenduse. Laadisin seal ka vahepeal kogutud energia Garmini GPS'i. Kellissaarest suundusime Kurgja Talumuuseumi, kus õnnestus anda GPS ja Pille telefon administraatori käte laadima. Istusime 30 minutit murul ja libistasime õlut kuni seadmed energiat kogusid.  Täiendasime ka Rehe tares veevarusi. Kurgjast välja sõites ei vaadanud korralikult kaarti ja seetõttu suundusime valele teeotsale, mis suundus Suurejõele. Alles seal märkasime, et olime tulnud täiesti valesti. Kuna plaanis oli õhtuks Iklasse välja jõuda, siis me tagasi enam ei pöördunud, vaid sõitsime selle asemel mööda suurt maanteed vastutuulega võideldes Vanaõuele. Vahepeal kohtasime kahte rattamatkajat, kes olid Iklast eelmine päev startinud ning suundusid Oandu suunas. Nad üritasid meie tuules samuti Luiteni jõuda, kuid jäid varsti maha, sest meie matkakiirus oli  noormeeste jaoks liiga suur. Vanaõuele jõudes ühinesime jälle tähistatud matkateega. Varsti jõudsime Hüpassaare laagriplatsini suunduva teeotsani. Kuna Elmo ja Pille ei  soovinud 2 km kõrvalpõiget teha siis leppisime kokku, et nad sõidavad Oksa laagriplatsile, seniks kuni mina Hüppasaares ära käin.  Käisin laagriplatsil ära ja tegin seal paar pilti. Sissepääs platsile oli väravaga suletud, mis pidi lambaid kinni hoidma. Sisenemisel tuli värav avada ja enda järel uuesti kinni panna. Olles teistele nii paraja edu andnud õnnestus mul kuni Oksani täiskiirusel sõitmist proovida. Oksal tegime kiiruga lõuna, pannes seekord makaronidesse  2 lihakonservi tavapärase ühe asemel. Kuidagi oli vaja ju ülejäävast toidust vabaneda. Kui lõuna söödud ja asjad ratastele pakitud,  avastas Elmo, et tema ratta esimene kumm on tühjaks saanud. Kiiruga vahetas ta kummi. Kohe peale starti ületasime laagriplatsi lähedal parasjagu remonditavat silda. Ilmselt põhjustaski kummi katkmineku mõni remondimeeste poolt maha pudenenud terav ese. Edasi olid sõitmiseks pikad ja igavad sirged. Eriti tüütud on need jalgsimatkajatele, kes pidid kümneid kilomeetereid monotoonsel maastikul kõndima.

Lõpupilt Läti laagris

Läti laagris kohatud jalgsimatkajad

Kõrtsi-Tõramaa laagriplatsist ja looduskeskusest sõitsime peatumata mööda, sest tahtsime Elmoga igal juhul tänase päeva sees Iklas lõpetada. Pisut enne Läti laagriplatsi hakkas vihma sadama. Tõmbasin endale keebi peale, kuna teised sõitsid vihma trotsides nagu varem. Kuna keebi pealepanek võttis oma aja ja keebiga sõit tekkitas arvestava tuuletakistuse, siis jõudsid Pille ja Elmo pisut enne mind Läti platsile. Laagriplatsil oleva katuse all kohtasime kahte jalgsimatkajat, kes tulid Kurgjalt Ikla poole. Nad olid samuti Tartust ja meesterahvas oli suusahulludega orienteerumispäevakutel juba kohtunud. Tegin nendest ka pilti. Kuna Pille kavatses laagrist üksi Kõpu sõita, siis jätsime Pillega hüvasti. Tegime ka viimased ühispildid. Enne seda vaatasime rauast vaatetornist vaadet ümbritsevale luhale. Teatasin ka telefonis tuuri idee kaasautor Helinale  retke peatsest lõppemisest.

Kopraonu tareke

Edasi suundusime koos Elmoga Ikla suunas. Sõita oli veel 95 km. Õnneks olid rajad kõik korralikult läbitavad, ainult äsja sadanud vihm oli mõnes kohas kruusatee pisut pehmeks teinud. 2 km enne Kopra taret kohtasime kaht inglise keelt rääkivat jalgsimatkajat, kes meilt teed küsisid. Näitasin neile kaardilt, kus me asume ning soovitasin minna Kopra tare laagriplatsile ööbima. Ise jõudsime enne neid kohale. Täiendasime veevarusid ja sõime Elmo poolt kaasa tassitud serbeti ära. Samuti tegime pilte Kopra tarest. Kui hakkasime lahkuma, olid ka jalgsimatkajad onnini jõudnud. Jätsime hüvasti ja suundusime edasi Kilingi-Nõmme poole.
 Kilingi -Nõmmelt leidsime ühe toidupoe, kust ostsime jäätst ja ühe õlle kahepeale. Lasin poemüüjal ka tühjeneva akuga GPS'i seinast laadida. Müüja jaoks oli täielik üllatus, et käekella on võimalik vooluvõrkust laadida. Lisaks ostsime teepeale söömiseks banaane ning varupatareid rattalambi jaoks. Ka siin andis puudulik kodutöö ennast tunda. Oleksin võinud võtta rohkem akusid kaasa. Nüüd pidin keskkonda ühekordsete patareide kasutamisega rohkem reostama.  Kilingi -Nõmmest välja sõites panin endale soojendusdressi peale, et rohkem nähtav olla. Samuti kinnitasin purunenud helkuri rattakoti külge. Sõita oli jäänud umbes 60 km. Otsustasime Elmoga, et teeme iga 10 km järel väikese söögipausi. Sõit kulgeski plaanipäraselt. Telefonist saime teada, et saateauto on juba Tartust Ikla poole teel. Pimedaks minnes selgus, et rattalambi patareid olidki tühjaks saanud. Vahetasin akud ja panin ka väikese võimsusega pealambi otsaette, et oleks võimalik spidomeetrit vaadata.  Kruusateedel lippas Elmo ratas pisut paremini. Massarus algas vihmasadu. Sõita oli jäänud 30 km.  Tundsin äkki, et on saabunud teine hingamine. Suutsin hakkata ise vastutuult vedama ja tegin seda väikeste puhkustega, mil vedas Elmo, kuni Iklani välja.  Kui olime mereni jõudnud, siis asendus vastutuul küljetuulega. Seega enam  nii raske sõita polnud. Täpselt kell 01:00 öösel olime jõudnud viimase RMK sildini, mis tähistas retke lõppu. Käisime veel korra üle Läti piiri, kuid kuna saldējums'i enam kuskil ei müüdud, pöördusime piiripunkti tagasi. Telefoni kaudu juhendades jõudis ka Elmo naine autoga õigesse piiripunkti.

Finiš Iklas

Tegime viimased pildid ning asusime Tartu poole teele. Algselt plaanisin veel meres ujumas käia, kuid kuna pildistmine ja asjade autosse pakkimine tekitas külmatunde, siis loobusin sellest mõttest.  Autos vajusin tagaistmel kohe unne. Imestasin, et Elmo suutis Tartuni autot juhtida. Enne Kilingi -Nõmmet tegime ühes Statoili bensukas kohvipeatuse. Siis helistas Urmet, kes oli kuskilt tead saanud  tuuri lõpust. Meid kutsuti Jõulumäele, kus osa suusahulle valmistus Nevene rullsuusamaratoniks. Pidin kahjuks liigse väsimuse tõttu keelduma.  Tartusse jõudes oli väljas juba valgeks läinud.

 

Lõpetuseks

  Tänan tuurist osalejaid meeldiva seltskonna eest retke läbimisel. Arvan, et Pille ja Elmoga võib vajadusel isegi luurele minna.  Loodan, et tuleval aastal õnnestub sama seltskonna ja uute liitujatega seekord ära jäänud Balti tuur täies mahus läbi viia.

Lingid

Kõik pildid
Hell Eesti tuur 1. päev
Hell Eesti tuur 2. päev
Hell Eesti tuur 3. päev
Hell Eesti tuur 4. päev
Hell Eesti tuur 5. päev