Lehed

24. märts 2013

Eestlasest Suusahullu seiklus Rootsi kuningriigis, ehk Vasaloppet 2013 suusamaratonil osalemine

Proloog


Registreerisin ennast eelmisel aastal Vasaloppet suusamaratonile. Eesmärk oli ennast aasta jooksul niipalju treenida, et saaksin maratoni läbimise eest medali. Medali saamiseks on tarvis teatavasti kaotada võitja ajale vähem, kui 1,5 korda. Kahjuks ei suutnud leida aasta jooksul piisavalt aega ja motivatsiooni, et püstitatud tulemuseni jõuda

Reede 01.03.2013 : Tartust Stockholmi


  Reedel, 1. märtsiks olin ostnud laevapileti Tallinnast Stockholmi. Et laevale jõuda plaanisin esialgu minna kell 13:00 Tartust väljuva tunnibussiga. Reede hommikul tegin tagantjärgi veel mõned tööasjad. Edasi asusin suuski määrima. Jätsin meelega suuskade määrimise viimasele minutile, sest ootasin viimast ilmateadet yr.no lehelt. Ilmateate järgi on algul mõned kraadid külma ja päeva poole läheb ilm sulale. Nii ka tegelikult rajal oli. Seetõttu panin libisemiseks viimase kihina 0…-4°C vastava kõrgfluor parafiini, mille katsin +5...-5°C temperatuuri vahemikule ettenähtud pulbriga.  Pidamiseks panin krundi peale algul 3 kihti -1... -3°C vastavat flooriga pidamismääret. Kui libisemise ja esimese osa pidamise määrimisega olin valmis saanud siis vaatasin kella. See näitas juba 13:36. Nüüd tekkis paanika! Pakkisin kiirelt asjad. Õnneks oli Kats toonud poest vajalikud toiduained ja külakosti  öömaja pakkkujale.  14:06 olid asjad lõppuks pakitud. Olin enne seda tellinud takso, mis jõudis õigeks ajaks bussijaama.  Et kiiremini fooridest läbi saada, sõitis takso läbi Tasku parkimismaja.  Mul oli ainuke võimalus jõuda 14:30 väljuvale bussile. Kui bussi juurde jõudsin, selgus et kõik piletid on juba välja müüdud.  Järgmine buss väljus 15:00 ja jõudnuks Tallinna kell 17:30. Kuna kell 18:00 väljuvale laevale lõppeks check-in 17:40, siis ei julgenud ma võtta riski ,et suudan 10 minutiga tipptunnil jõuda bussijaamast sadamasse.  Seega jäi ainuke võimalus sõita oma autoga. Koos minuga soovis sama bussiga Tallinna sadamasse jõuda üks noormees, kes pidi minema 17:30 väljuva laevaga Soome. Leppisime kokku, et sõidame koos minu autoga Tallinnasse ja teema sõidukulud pooleks. Võtsin siis uuesti bussijaamast takso ja sõitsime sellega minu koju, kus auto ootas. Edasi viskasime kiiruga asjad taksost minu autosse ümber ja startisime Tallinna poole.  Eelnevalt palusin Katsil ja Helinal  uurida soodsatest parkimisvõimalustest Tallinna sadama lähistel. Teel olles vestlesime põhiliselt suusatamise teemadel. Selguse, et noormees käib Võrus koolis, kus on suusatunnid täiesti asjakohased. Ise tutvustasin Suusahullude tegemisi. Nii vesteldes ja lubatu kiirusepiirangut jälgides jõudsimegi kella 16:50 sadama juurde. Enne Tallinna jõudmist sain Helinalt telefonist kasuliku vihje, et Ahtri tänaval olevat soodne parkla.   Kui noormees oli sadam juures maha läinud, siis parkisingi auto juhatatud Ahtri 3 aadressil asuvasse  parklasse.  Edasi jooksin koos oma raske seljakotiga ja suuskadega 600 m eemal asuvasse D-Terminali. Sadamasse jõudes olin  higist läbimärg. Tegin automaadiga Check-in ja asusin laevale. Laeval tervitati mind alguses eesti keeles, kuna olin alguses suurest ärevusest kõnevõimetu ja ei suunud midagi vastata mindi üle inglise keelele. Vabandasin viisakalt ja selgitasin, et olin omakajuti asukohast aru saanud.  Viisin asjad kajutisse. 2 voodit olid juba hõivatud, kuid õnneks oli üks alumine nari vaba. Kajutikaaslased olid kuskile laeva peale läinud. Jätsin oma asjad maha ja suundusin ka laevaga tutvuma.  Helistasin veel Katsile ja teatasin õnnelikult laeval saabumisest. Kui ringkäik laeval tehtud , suundusin 7. tekil olevasse tantsusaali ülemisse ossa. Leidsin seal vaikse nurgakese, kus püüdsin omaette mõtiskleda. Poole meditatsiooni pealt hakkas vaikse muusika asemel toimuma Stokholmi tutvustus. Kuna tutvustus sisaldas vajaliku informatsiooni siis oli hingamisele keskendumine suhteliselt raske. Kuulasin tutvustuse ära ja jätkasin mõtlust otsast peale uuesti.  Istusin  pehmel diivanil rätsepistes ligi tund aega. Üles tõustes olid jalad üsna valusaks jäänud. Kõndisin pisut ja sain varsti jalad jälle töökorda. Edasi suundusin kajutisse. Võtsin välja oma suusasaapad ja lõikasi  vaibanoaga  nööride alusest plastmasskattest ühe siilu välja. See koht oli nimelt varem hõõrunud, kui saapa nöörid korralikult pingutatud olekus hoidsin. Tartu maratonil olin hõõrdumise vältimiseks kasutanu paberitükki, mille hõõruva koha alla surusin.
 Seejärel oli jõudnud kätte aeg külastada Buffet Tallink Rootsi lauda.  Kasutasin tellitud võimalust, et enne maratoni ennast küttusega korralikult täita. Lauda asudes pakuti mulle kohe võimalust  jooke alates pudeliveest kuni veinini juurde tellida.  Hämmastasin tasulisest jookidest, sest olin eeldanud et need võiksid olla 30 € maksva rootsi laua hinna sees.  Vähemalt on nii olnud seni tellitud Buffet pakettides Eckerö ja Vikinkline laevadel. Õnneks oli kohvi ja tee paketi hinna sees, seega janu ei pidanud kannatama. Kui olin  kõhu kõvasti täis puginud, siis otsustasin siiski ühe pokaali laeva veini tellida.  Kui  enamus külastajatest oli juba  kõhud täis söönud ja buffet'ist lahkunud, siis jäin kelneriga pikalt vestlema.  Vestlesime suusatamisest ja Vasaloppetil olemisest, ning tööst Tallink laevadel. 23:00 paiku lahkusi lõpuks koos viimaste külastajatega. Edasi vaatlesi laeval toimuvat. Kõikjal oli lõbutsevaid inimesi liikvel.  Püüdsin laval olevat wiFi'd kasutades alla laadida saadetud Mora-Sälen bussipileti lingi. Kahjuks oli interneti ühendus üsna kehv alles 30 minuti jooksul   õnnestus PDF lõpuks kätte saada. Kui olin Faili mobiiltelefoni salvestanud, siis kustutasin hiljem ilmselt kogemata saadetud e-maili. Nii ei õnnestunudki hiljem saadetud meili välja saata. Üritasin veel www.couchsurfing.org lehelt leitud võõrustaja saadetud kohale sõitmise juhendit avada. Kahjuks ka see ebaõnnestus kehva interneti tõttu.  Siis ostsin laeva infoletist Stockholmi ühistranspordi 24 tunni pileti ja hankisin ka Stockholmi kaardi, mille järgi mind juhatati lahkelt CityTerminali, kus pidin järgmisel  päeval minema Mora bussi peale.
  Kui need toimingud tehtud, siis läksin umbe kella ühe ajal magama. Panin äratus 6:00'ks Rootsi aja järgi, et enne hommikusööki rahulikult mõtiskleda. Uni oli laeval väga hea. Ärkasin puhanuna äratussignaali peal. Panin ennast riidesse ja suundusin Piano Bar'i kus sain  diivanil istudes segamatult meditatsiooni läbi viia.  Uuesti reaalsusesse tulles oli juba valgeks läinud. Laeva aknast paistsid maalilised vaated fjordile, mida praam läbis. Suundusin just avatud Buffet'isse ja valisin laua, mille aknast avanes sõidusuunaline vaade.  Hiljem tuli samasse lauda ka eestlastes abielupaar, kellega pikalt vestlesime.  Kui olin kõhu korralikult täis söönud, siis üritasin veel saadetud Mora -Säle piletit laeval välja trükkida. Kahjuks see ei õnnestunud sest olin oma gmaili kogemata kustutanud ja pdf faili uuesti konverentsi keskuse e-mailile saatmine ei õnnestunud,.  Loobusin siis printimisest ja läksin tagasi kajuti juurde. Määrisin suuskadele veel lisaks 3 kihti pidamisemääret temperatuurivahemikus -2...-6°C. Seejärel vahetasin riided pannes selga võistluskombe koos soojendusdressiga. Nüüd jäi veel üle oodata laeva maabumist.

Laupäev 02.03.2012: Stockholmist Mora'sse


Laevalt kõigi inimeste maabumine võttis aega umbes 30 minutit. Kuna mul kiiret kuhugi polnud, siis ootasin 6. tekil kuni suurem rahvahulk oli väljunud.  Aega parajaks tehes planeerisin  GMap rakenduse abil teekonda läbi kesklinna CityTerminali, kus pidin lõuna ajal asuma Mora bussi peale. Oleksin saanud sõita ka metrooga, kuid soovisin jalutades Rootsi pealinnaga pisut tutvuda. Valisin kaardilt kõige otsema tee: Teekond Sadamast Cityterminali . Väljavat rahvamassi vaadates ei näinud ma kellelgi suusapaare kaasas olevat. Sellest järeldasin, et enamus eestlasi oli juba päev varasema laevaga kohale tulnud. Jõudnud sadama tänavale  suundusin pikki Vartavägen tänavat kesklinna poole. Vasakut kätt jäi mingi ülikooli õppekorpusele sarnanev hoonetkompleks. Tänaval oli näha hobustel ratsanikke. Pildistasin ka tänaval asuvat prügikastide rivi.Näha oli, et prügimajandus on Stockholmis hästi korraldatu. Ka tänavad paistsid olevat puhtad ja killustikuga hästi liivatatud.
Kilomeetri edasi kõndides tegin esimese puhkepausi. Seljakott oli üsna raske ja õlad hakkasid valutama. Käisin Ka vahepeal SEB pangakontoris ning võtsin igaks juhuks 300 SEK'i sularaha. Kuigi hiljem selgus, et igal pool oleksin saanud kaardimaksetega hakkama. Sularaha oli vaja ainult WC's käimiseks ja tagasitulles pakihoiu automaadi jaoks. Jõudsin "Sergels torg" väljakule, kus oli väga tihe jalakäiate liiklus. Jäin platsi seiste oma suure seljakoti ja suuskadega mitu korda inimvoolule ette. Minul küsita ka mitu korda teed,  kuid pidin kahjuks vabandama  väitega, et olen esimest päeva Stockholmis.  Rahva hulgast kuulsin mitu korda ka eestikeelset juttu, kuid ei hakkanud ise kaasmaalastega suhtlust otsima. Platsilt ära tulles jõudsin suurte viaduktide vahel ekseldes lõpuks T-Centralen raudteejaama ja sealt edasi sihtpunkti Cityterminalen, kust pidi startima liinibuss Mora'sse. Cityterminalen tundus olevat Stockholmi keskne kaugbusside peatuskoht. Sinna jõudes istusin kõigepealt 30 minutit pingil, puhates õlgu raske seljakoti kandmisest. Seejärel ostsin väikesest toidukauplusest lõunasöögiks 3 banaani ja ühe spordijoogi.
Kui banaanid söödud oligi aeg minna bussi peale. Läksin 20 minutit enne väljumist peatusesse, kuid Masexpressen buss oli juba ees. Bussijuht oli väga viiskas. Rääkis hästi inglise keelt ja vastas kõigile reisi puudutavatele küsimustele. Bussis oli korralik (võrreldes laevaga) interneti ühendus, mis lülitati küll sisse alles sõidu ajal. Samuti oli ka mõnede istmete juures võimalt saada 220 V elektrit mobiili ja läptopide laadimiseks. Sõitjaid oli ainult  poole bussi jagu, nii et võisin saada kahe tooliga istme. Suuskadega maratonile minejaid oli bussis lisaks minule veel 2 naisterahvast. Sõites üritasin planeerida tagasituleku transporti, kui olin liiga väsinud, et võõrustaja kirjele inglise keeles vastata. Seetõttu magasin 4 tunnisest sõidust 2 tundi. Mora lähedusse jõudes hakkas buss tegema tihedalt vahepetusi  teele jäävates asulates. Kuna asulate ümber oli palju ringteid ja pöörangud, siis ei tulnud unest enam midagi välja. Tegin ka ühe loodusvaate ümbritsevale maastikule:
Morasse jõudsin täpselt sõiduplaanis märgitud ajal 17:35 kohaliku kella järgi. Suundusin bussijuhult saadud juhendi põhjal maratoni keskusesse. Keskuseks osutus 200m x 50m suuruse pindalaga telgitaoline hoonetekompleks.  Kõigepealt suundusin stardikoridori muutma. Vaikimisi oli mulle  määratud  10 stardigrupp, mis tähendanuks ilmselt starti peale 10000 osavõtjat. Tänu Tartu maratoni eelmise aasta heale ajale 4:06 õnnestus ennast ümberregistreeruda 5. startgruppi, kus olid muidu numbrid 5000-6000. Stardinumber jäi endiselt 13231. Olin stardigrupi ümberregisteerimisel üsna pabinas, sest ei suutnud kohe leida mobiilist e-maili, milles saadeti minu rinnanumber. Proovisime koos korraldajaga ka nime järgi otsida, kuid siis tekkitas probleemi perekonnanimes olev "ü" täht, mis rootsi  klaviatuurilt teatavasti puudub. Õnneks andis päring "Arne T*" esimesel lehel õige vaste. Kui stardinumber tuvastatud, siis otsisime 2012 aasta Tartu Maratoni lõpuprotokollist oma koha, mis andiski loa 5. stardigruppi asuda. Tänasin korraldajat abi eest ja vabandasin oma pabinas olekut. Edasi suundusin teise laua juurde, kus jagati stardinumbreid. Seal läks nime otsimine juba lihtsamalt sest ka "Turkson" andis soovitud tulemuse. Kui number käes küsin info letist ööbimise kohta.  Teatasin, et otsin kohta, kus võiksin oma magamiskotis hommikuse bussini puhata. Korraldaja juhatas mind S.t Mikaelsskolan juurde, kus pidi olem võimalik 210 SEK eest koolimajas ööbida. Sain ka infolauast Mora paberkaardi, millel märgiti ära ööbimiskoht.
  Maratonikeskusest suundusin edasi toidukauplust otsima. Vahepeal külastasin ka üht spordikauplust, kus proovisin geeli varusi täiendada. Olin võtnud kaasa vanadest tagavaradest 4 geeli ja kartsin viimase Tartu maratoni kogemustest, et nendest võib jääda väheseks. Kahjuks olid saadaval ainult sidruni ja apelsini maitselised geelid, mis mulle ei sobinud. Nii jäi ost soortamata. Varsti ledisin linnas jalutades ka suurema toidukaupluse.  Võtsin ostukorvi ja hakkasin õhtusöögi varusi valima. Nägin, et paljud teised suusatajad komplekteerisid makaronidest ja erinevatest lihatükkidest valmis eine, mida müüdi komplektina kilohinna alusel. Kuna olen taimetoitlane, siis tundus ainult keedetud makaronide ja salati eest maksta liha hinda pisut kallivõitu. Seetõttu ostsin õhtusöögiks 2 pakki pannkooke moosiga ja maiustusteks banaane, šokolaadi ja küpsised. Joogiks võtsin naturaalset mustsõstra mahla ning 0,5 l pudelites 3 spordijooki.
Poole kaubavaliku peal kuulsin poe vajuhääldist et otsitakse kedagi Arne Turkson'i  Estlandist. Ei saanud kohe aru, miks mind nimeliselt taga otsitakse. Arvasin algul, et olin võtnud maratonikeskusest vale Stardinumbri ja seda infot levitataks nüüd kõigis linna avalikes kohtades. Siis aga hakkasin otsima oma stardinumbrit, mida olin hoidnud käes eraldi kotis. Seda kotti aga enam käes polnud. Siis alles taipasin, et olin koti stardi materjalidega kaupu valides maha jätnud ja seda  mulle valjuhääldi kaudu pakuti. Suundusin kohe kassase ja sain stardinumbri koos kotiga õnnelikult kätte. Äärepealt oleks võinud maraton ära jäädad, kuid õnneks lahenes kõik hästi. Olin nimel üsna abitus seisukorras oma 20 kg raskuskuse seljakoti, suuskade ja ostukorviga kitsaste riiulite vahel kaupa otsimas. Kui ostud tasutud, siis suundusin edasi Mora peale jalutama. Püüdsin hoida kursis öömaja poole, kuid kuna kaarti ja asukohta eriti ei jälginud, siis jõudsin hoopis teisele poolsaarele, mis jäi majutuskohast 3 km kaugusele. Et oma asukohta määrata, pidin lülitama sisse GPS rakenduse ja tõmbama tasulise 3G ühendusega Mora kaardi Gmaps programmi. Olin küll salvestanud varem Stockholmi kaardid läbi wifi ühenduse, kuid Mora kaardi olin jätnud kogemata alla laadimata. Õnneks sain siiski ainult 4,5 EUR eest Mora kaardi mobiili laadida ja ka salvestada. Peale seda toimingut keerasin jälle interneti  ühenduse läbi mobiilvõrgu kinni.  Kui nüüd sain oma asukohast teadlikuks hakkasin jälle õiges suunas tagasi liikuma. Raskest seljakotist tingitud stressi ja uue koha ärevuse tõttu ei olnud ma suuteline ainult paberkaardi abil orienteeruma.  Tagasi maratoni raja äärde jõudes nägin, kuidas paljud suusatajad seal viimas määrde proovi teevad. Kuulsin vahepeal ka eestikeelset juttu, kuid ei söandanud jälle ise vestlust alustada.  Kesklinnast liikusin juba paberkaardi alusel koolimaja poole, milleni oli tarvis 1,5 km veel kõmpida. Vahepeal nägin ära hommikuse busside valjumise koha. Seal olid juba korraldajad läptoppide ja ribakoodi lugejatega koha sisse võtnud. Ilmselt testisid hommikuseks rahvamasside vastuvõtmiseks. Läksin juurde ja küsisin igaks juhuks veel teed ööbimiskoha suunas, sest kahtlustasin et bussiparkla juures olev koolihoone võib äkki olla otsitud Mikaelsskolan.  Korraldajateks olnud koolilapsed juhatasid mind õige hoone suunas, milleni oli jutu järgi veel 1 km. Ööbimiskohta jõudes, küsiti kõigepeal, kas olin koha broneerinud. Kuigi ma seda polnud osanud teha jätkus vabu kohti piisavalt. Küsiti veel, kas soovin üheks või kaheks ööks jääda. Seega oli võimalus ka peal maratoni läbimist Mora'sse jääda ja hommikuse bussiga Stockholmi sõita.  Kuna Stockholmis oli juba ööbimine kokku lepitud, siis võtsin ööbimise ainult üheks ööks. Mind juhatati väikesesse klassi abiruumi, kus juba viibis 2 meest. Rääkisin nendega pisut maratoni teemadel juttu. Siis selgus, et kõrval olev poole mitu korda suurem klassiruum on peagu tühi. Seal ööbis ainult 1 inimene.  Otsustasin siis suuremasse ruumi ümber kolida. Teistel oli korraldajate poolt täispuhutavad madratsid kaasas, kuid ma ei tundnud selle järgi vajadust, sest eelistasin magada oma peno peal. Minu toanaabriks oli rootslasest vanem härrasmees, kes oli juba läbinud 26 ! Vasaloppetit.  Väga palju me juttu ei ajanud, sest aeg oli juba hiline ja härrasmees soovis magama minna. Sõin veel õhtusöögiks 2 portsjonit pannkooke koos mustsõstra mahlaga. Edasi kirjutasin Stockholmi võõrustajale kirja valmis. Magama sain minna alles peale südaööd. Panin äratuse kella 3:00 ks. Eelnevalt olin leppinud toakaaslasega kokku, et äratan ka teda vajadusel üles.

Maratoni päev 03.03.2013


Kella 3:00 ajal oli ärgata üsna raske. Toakaaslane oli juba varem ise üles ärganud ja läinud ilmselt pesema. Unega võideldes suutsin siiski magamiskottist välja pugeda ja äratuse kinni panna. WC'des oli nagu arvata järjekord.  15 minutiga sain asjad siiski aetud. Nüüd tuli kiiruga ennast riidesse panna ja üleliigsed asjad eraldi kottidega ukse taha jätta. Otsustasin nimelt, et ei võta kogu varustust starti kaasa, sest Seljakott oli liiga raske. Jätsin majutajaga kokkuleppel telgi, magamiskotti ja külakostiks mõeldud alkoholi eraldi kilekotiga klassiruumi ukse taha. Kaas võtsin kõik vahetusriided , toidu ning dokumendid.  Panin ka suusasaapad kohe jalga, kuid oli vaja umbes 1 km bussideni kõmpida. Võistlusriietuseks valisin ainult õhukese kombe ja ülakehale võtsin veel alla sooja pesu ning peale vest, et oleks taskuid, kus mobiiltelefoni ning suusamäärdeid hoida. 4 spordigeeli panin sokisäärtesse, et neid vajadusel kergesti kätte saada. Võistluskombele panin veel peale soojendusdressi ning paksu talvejope. 3:55 olin valmis ja lahkusin ööbimiskohast.  Busside suunas liikus juba suusavarustuses jalakäiate rongkäik.  Bussiparkla juursest väljus kohale jõudes umbes minutiliste intervallidega täis busse stardi suunas.  Bussidele minek oli korraldatud väga ladusalt. Sissepääsu värava ees oli 4 läptopi ja skännerga inimest, kes bussipileteid kontrollisid. Kuna ma ei jõudnud oma piletid välja trükkida, siis näitasin selle kujutist mobiiliekraanil. Seal olevat ribakoodi prooviti sisse skännida, kuid see ei õnnestunud. Seejärel lasti mind ilma skännimata läbi. Valmis seisvate busside juures loendati täpne arv inimesi, kelle suusad paigutati bussi all olevasse pagasiruumi.  Buss täituski umbes 2 minutiga ja hakkas seejärel kohe sõitma.  Sõit kestis umbes 1,5 tundi. Seda aega kasutasin söömiseks. Sõin hommikusöögiks 4 banaani ja jõin spordijooki peale.  Ka paljud  teised bussireisijad kasutasid aega  söömiseks.  Kui Sälen'isse jõudsime, oli juba valgeks läinud. Kell oli umbes 6:00. Buss peatus eliitgrupp stardikoridori juures. Kõikjal kordoride ääres oli pikad järjekorrad suusatajatest, kes soovisid stardialasse siseneda. Kuna olin oma stardi koridoriga rahul, otsustasin kõigepeal veel korra tualetis käia. Kui 15 minuti pärast asi tehtud sai oli järjekord minu Stardikoridori eest juba kadunud. Kogu 1000 kohaline koridor oli juba suuskadega ääreni täidetud. Sain oma suusad asetada üsna lõppuossa. Minu järel mahtus rajale veel ainult 3 paari suuski, kui tuli vastu järgmise gruppi piirjoon. Märkasin, et rootslastel on kombeks moodustada stardikoridoris seisvatest suuskadest ja keppidest püramiidid, mille otsa kujundatakse ka kilekotist või õhupallist pea. Kui suusad olid paika saanud siis jalutasin aega parajaks tehes väljaspool stardikoridori ringi. 7:00 tulin suuskade juurde tagasi. Varsti hakkas ka soojendusvõimlemine pihta. Tegin ümbruskonnast ka mõned pildid:


Vahepeal vestlesin ka parempoolse pildil esiplaanile oleva suusatajaga. Umbes 7:30 võtsin soojendusdressi maha ja viisin pagasi käsitsi Raja kõrval asuvasse DHL autosse.  Kaasantud pagasikotti minu seljakott ei mahtunud. Seetõttu kleepisina ainult pagasilipiku koti sanga külge.
Kui uuesti suuskade juurde jõudsin oli juba koridor võistlejatega täitunud. Hilisematel tulijatel oli ruumi ainult stardikorideori keskmises osas, millest edasiminekut takistab eespool olev pagasikast või vaatetorn.
Seetõttu olin targalt valinud tühjalt alalt kaugema suusaraja, sest kastile lähimatel radadel  tekkis stardis väike ummik kõrvalt tulevate suusatajate vahelelaskmisel.
Start ise oli väga sujuv. Mingit gruppide kokkulaskmist nagu Tartu maratonil märgata polnud. Eespool oli näha kuidas liidrigruppi juurst tõusis suur lumepilv mis tekkis sportlaste keppidest üleslennanud hakata. Kiiruse sain kohe üles ja varsti liikusin juba oma tavalises võistlustempos.
  Umbes 1 km peale starti algas järsk pudelikaelana kitsenev tõus. Selleni jõudes tuli järsku pidurdada ja edasi sai üles liikuda ainult tibusammul.  Tõus ise polnud sugugi järsk. Arvan, et suusaraja olemas-olul oleks see läbitav ka vahelduvtõukelise sammuga. Kuid kuna eespool kõik seisid ja tagant tuli mass peale, tuli liikuda ainult samm samult poolkääris ja keppidele toetudes, et mite tagasi vajuda. Vahepeal astuti tagantulijate poolt mitu korda minu kulpidele. Siis tuli teha kõva häält, et tagantulija taipaks kulbilt maha tulla. Õnneks sain 30 minuti pärast 500 m pikkusest tõusust ilma kadudeta üles. Spordikell seda tõusu ei fikseerinud, sest kiirus oli väiksem sättestatud 5 km/h lävest. Kui mäest üles sain, õnnestus hakata enam vähem rahuldavas tempos liikuma.  Ise oleksin soovinud liikuda pisut kiiremini, kui 15 km/h liikuv peavool. Kui  kõrval tekkis vaba auk kasutasin selle kohe ära, pendeldades nii kiiremid radu otsides.  Rajal liikudes panin  tähele, et kõigile naistele oli jagatud numbrid 16650-18999. Samuti oli neil numbrid teist värvi. Lisaks olid veel eraldi numbrid veteranidele. Ühel  veteranil, kellest  umbes 5. km kaugusel stardist   möödusin oli kirjas, et osales juba 60. korda Vasaloppetil. See on juba tase! Enamus veterane startisid 5. stardigruppist. Veteranide jaoks  oli stardikoridori paremas servas eraldi 5 rada reserveeritud. Kokku oli veterane 271 lõpetajat. Finišiprotokolli sirvides avastasin ka hiljem selt  Suusahullu Maris Toomase nime, kes lõpetas ajaga 9:02 saavutades naiste arvestuses 901 koha. Samuti väga hea  tulemus!
 Teises joogipunktis Mångsbodarna's sõin planeeritult esimese geeli. Väsimust vee polnud ja suusk tundus korralik olevat. Pidamine 9 ja libisemine 8  10 pallises skaalas. Järgmises joogipunktis Risbergi võtsin ainult mustikakisselli. Jõudu veel jagus.  Ootasin kartusega millal tulevad need kardetud laskumised, kus varem Youtube'st nähtud videol oli massilisi kukkumisi. Laskumine ise osutus üsna kergeks. Isegi sahkamist ei olnud vaja teha. (Samas Suusahull ei sahka ja kui sahkab, siis ainult ülesmäge sõites :D ) . Kurvid sai pardisammu tehes ilusti läbitud. Kogu maraton õnnestus  läbida kordagi kukkumata. Kuid üksikud kukkujaid oli rajal loomulikult näha. Enne Evertsberg'i joogipunkti  hakkasin tundma, et päikeselistel järsematel tõusudel annavad suusad pisut tagasi.  Samuti hakkas väike väsimus tunda andma.  Mõtlesin joogipunktis mõne minuti puhata ja suuskadele lasta pidamist alla panna. Võtsin suusad jalast ära, sõin geeli ja korraldajate poolt pakutud saiakesi mustikakisselli ja jõujoogiga.

Pidamise määrimine poolel distantsil

 Mul endal oli kaasas kõige soojem 0.. -2 °C määre, mida kartsin olevat liiga külm, sest ilm soojenes pidevalt. Otsustasin teeninduses lasta suuskadele pidamist lisada. Evertsbergi teeninduspunktis oli 2 kohta, kus sai lasta suuski määrida. Esimeses oli ainult üks määrija, kes paistis tegevat ühte suuska sellise keskendumisega, nagu mina kodus määrides. Mõistsin, et kaotan seal liiga palju väärtuslike minuteid. Teises määrdepunktis oli juba 5 hooldusmeest. Ulatasin oma suusad üle laua ja selgitasin, et sooviksin olemasolevast  0.. -2 °C tahkest määrdest igaks juhuks veel soojemat alla panna. Selle peale lasi hooldusmees suusad üle spetsiaalse masina, mis olemasolevale tahkele määrdele lisas lainelised peened sooned (ilmselt ka kihi õiget määret). Tegevus võttis aega kõige rohkem 40 sekundit. Määrdemees kinnitas, et nüüd peaksid suusad hästi pidama.  Nii ka oligi. Suusad pidasid tõesti väga hästi, kuid libisemine oli jäänud pisut kehvemaks. Lootsin, et 45 allesjäänud km jooksul määre kulub ja lipe läheb  paremaks. Pidamine kestis kuni lõpuni välja, kuid tihti ihkasin pisut paremat libisemist.. Eriti raske oli kohtades, kus rada oli jahuks sõidetud. Seal tõmbnas tugev pidamine suusa laskumistel lausa kinni. Siiski sain enamuse teed normaalselet sõita.

Maratoni teine pool

Järgmiseks teeninduspunktiks Oxberg'i oli väsimus pisut taandunud. Kuna mul oli sokis alles ainult 1 geel, otsustasin selle söömisega  kannatada kuni Hökberg'ini. Selle asemel sõin liikumise peal kukli ja 2 topsi kiselli.   Sõitsin  nüüd peavooluga samas tempos. Teadsin et väiksemgi tempo tõstmine  võib saatuslikuks saada ning haamriga lõppeda.  Tõusudel, tänu väga heal pidamisele, parandasin enamasti oma kohta. Seda muidugi juhul, kui õnnestus leida vaba rada, kus möödasõite sooritada. Laskumistel pidin lubama mõnedel kiirematel suusatajatel mööduda, sest libisemine polnud enam kõige parem. Tasasel maal liikusin peavooluga samas tempos. Hökberg teeninus punktis sain korraldajate poolt apelsini maitselise geeli, mille tõttu enda oma võisin veel varuks jätta. Siiski see jõudu enam juurde ei andnud. Ennustasin, et enne ametliku teeninduspunkti võib leiduda veel mõni sponsori joogipunkt. Nii ka oligi. Sõin enne punkti viimase powerbar geeli ja jõin  vee ning spordijoogi peale. Selle kütusega pidin veel 16 km vastu pidama. Peale tankimist käisin veel korra rajalt kõrval  metsas  "dopingu proovi" andmas. Kui nüüd üleliigne ballast eemaldatud võisin keskenduda lõpuni. Väsimus oli lihastes, kuid erilist kannatamist polnud. Kuna medali plaanidest olin juba poole distantsil loobunud, siis sõitsin teise poole eesmärgiga mõnusasti lõppuni jõuda ilma riskimata "haamrit" saada. Eldris teeninduspunktis võtsin ainult 1 spordijoogi ja lisasin seejärel pisut tempot.  Protokollist oli näha,et sain viimasel lõigul  kümmekond kohta isegi ettepoole.

Tegelikult oleks olnud edumaa isegi suurem, kuid  distantsi lõpuosas lasin ennast rajal olnud rootsikeelsest sildist, mis lubas nagu 500m pärast finišit, eksitada. Hakkasin lõpuspurti tegema ja siis selgus, et sõita on veel 1 km. Pidin natuke kiirust alla võtma, et taastuda. selle rabelemisega kaotasin üsna palju kohti.  Õnneks tuli  lõpp varsti kätte ja 300 m enne finišit suutsin  veel korraks kiirust tõsta. Ajaks sain 7:16:09 ja kohaks 5592.


Peale finišit


 Kui  olin kiibi ära andnud, liikusin koos lõpetajate vooluga 200m edasi. Seal oli vee üks toitlustuspunkt, kus jagati nagu rajal jõujooki ning kukleid. Alguses kartsin, et see ongi kogu toitlustus. Kui küsides sain teada, et on korraldatud nii pesemine kui ka korralik toitlustamine.  Oli võimalus jätta suusad suusahoidlasse ning liikuda bussiga 1 km edasi koolimajja, kus asus pakkihoid. Otsustasin suusad siiski kaas võtta, sest  kavatsesin need samas koolmajas korralikult ära pakkida. Mikaelsskolan juures tulin bussist maha. Seal oli suur väli stardist korjatud pakkidega. Tundsin oma seljakotti tuhandete teiste seast ise ära ja näitasin korraldajale, et kotil olev number vastab minu rinnanumbrile. Edasi suundusin suurde spordisaali kus võis olla umbes 500 meest korraga riietumas. 10 minutilise otsimise järel õnnestus leida vaba plats, kus sain hakkata riideid vahetama. Spordisaali juures oli ka piisavalt dušširuume, kus õnnestus  mõne minutilise järjekorras seismise järel leida vaba pesemiskoht. Lisaks pakuti samas ka tasulist massaasiteenust, mille vastu vajadust ei tundnud. Peale maratoni läbimist ei märganud endal ühtegi valutavat kohta.
Just minu riietumiskoha kõrval oli ühel lõpetajal hakkanud halb. Kohe tuli kohale kaks meditsiinitöötajat, kes mehe tervist kontrollisid. Õnneks ei paistnud asi väga tõsine olevat, sest kannatanu suutis pikali lebades jääda kontaktivõimeliseks.
Suundusin edasi kõrval asuvasse ööbimiskohta, kuhu olin oma ülejäänud asjad jätnud. Pakkisin  30 minutit asju ja suuski korralikult kottidesse. Istusin veel pisut pingil ja suundusin seejärel sööklasse, kuhu peale pesemist ei tahtnud pika järjekorra tõttu ootama jääda. Nüüd oli järjekord tunduvalt lühem, ulatudes ainult söökla välistrepini. Ka see järjekord liikus üsna kiiresti: 15 minuti pärast jõudsin toidujagamisletini. Pearoaks oli ühepaja toit. Kõrvale pakuti 2 sorti õlut ja mineraalvett. Tavalisele leivale lisaks olid valikus ka kuivatatud näkileivad.  Kuna olen taimetoidune, siis valmistusin pearoast loobuma. Igaks juhuks küsisin siiski kokkalt, kas on taimetoitlastele on  ka midagi mõeldud. Kohe võeti kõrval asuvatele pottidelt kaaned pealt. Pakuti sooje kartulikotlette  koos hautatud kapsa ja hernestega. Olin  meeldivalt üllatunud :) . Kui söödud, siis liikusin bussiga tagasi finišikohta. Kavatsesin võtta mälestuseks ka diplomi. Kuna aga diplomi eest taheti saada raha, siis loobusin sellest peale järjekorras seismist.  Edasi liikusin 2 km eemal oleva bussipeatuseni. Stockholmi buss oli juba ees, kuigi väljumiseni jäi veel 25 minutit. Võtsin bussi kaasa pisut allesjäänud toitu ning panin ülejäänud pagasi alla. 4 tunnilist sõitu kasutasin peamiselt tukkumiseks, kuigi väsimus väga suur ei olnud. Rohkem oli põnevus vaadata bussiaknast rootsi väikeasulaid, mida buss läbis.
 Stockholmi jõudsin vastavalt sõiduplaanile kell 22:45

Ööbimine Stockholmi äärelinnas

  Olin enne reisi otsinud Couchsurfing veebisaidi kaudu majutusvõimalusi mõne kohaliku elaniku kodus.  Kuna enne äraminekut olin suures ajahädas ja minu inglise keeles kirjutamine pole just kõige paremal tasemel, siis kirjutasin  ainult kahele majutuse pakkujale Stockholmi ümbruses. Nendes Isabella oli teises kirjas nõus mind vastu võtma, kuigi samal ajal oli tal külas oma õde. Probleemiks oli, et saabusin Stockholmi alles keskööl ja siis jäi vähe aega tutvumiseks ning erinevate kultuuride vahelise info vahetamiseks. Siiski pakkus Isabella välja, et võtab mind peale südaööd vastu. Leppisime kirjade teel kokku, kuidas ühistransporti kasutades kohale jõuda. Nimel elas Isabella 20km kaugusel Stockholmi kesklinnast. Kohale saamiseks pidin sõitma kõigepealt metrooga äärelinna suunduvate busside peatusesse ja sealt edasi kahe bussiga Elderi maakonda, kus majutaja elas. Algul oli mul raske aru saada, kuidas kohale sõita. Kui olin saanud mitme kirja järel lõpppeatuse nime ja lingi  reisiplaneerija veebilehele kujunes kõik arusaadavaks. Väike segadus oli metroos õige rongi valimisega. Samas suunas läks mitu rongi, kud erinevate lõpppeatustega. Õnneks oli mul piisavalt varuaega, et asi metroojaamas sõidplaanide abil selgeks teha. Metrooga sihtpeatusesse saabudes pidin umbes 15 minutit bussi ootama. Bussipetuses asus LED tabloo, mis näitas real ajas aega väljuvate bussideni. Palusin sisenedes bussijuhil igaks juhuks märku anda peatuses, kust pidin maha minema. Nimelt oli rootsikeelsete peatuste nimede meeldejätmine üsna tülikas. Kui olin ümberistumise peatuses maha läinud, siis pidin ootama 2 minutit järgmist bussi.  Selles bussis olin ainuke reisija, sest kell näitas 0:30. Bussis helistasin Isabelleale, soovides teatada, et saabun varsit. Kahjuks ei võtnud Isabella toru, vaid tormas selle asemel bussipeatusesse mulle vastu.  Alles 10 min hiljem helistas ta mulle tagasi, küsides, miks mind peatuses polnud. Olime varem kokku leppinud, et helistan peatusesse saabudes, kuid arusaamatusest olin varem helistanud. Õnneks oli Isabella maja üsna bussipeatuse lähedal. Kui maha läksin avastasin ennast täiesti kottpimedal maanteel, mida ümbritses mõlemast küljest mets. Helistasin uuesti Isabellale ja teatasin et olen nüüd tõesti kohale jõudnud. Kohtusime pimedal maanteel Isabellal oli kustunud akuga pealamp, mis eriti valgust ei näidanud. Minul läks aega, enne kui sain mobiili taskulambi rakenduse tööle. Tervitasime pimedas ja suundusime maja poole. Lõpuks toavalguses nägime üksteist lähemalt.  Tutvusin ka Isabella õega, kellega pidin järgmisel päeval lõunani aega veetma.   Isabella pidi koha magama minema, sest hommikul oli tal tarvis kell 6:00 tööle minna. Heitsin põrandale tehtud asemale pikali ja magasin hommikuni. Tõusin kell 9:30 , kui Isabella õde oli ärganud. Sõim koos hommikut. Peale seda tegin ettepaneku jalutada lähedal asuva järveni , kus lootsin teha oma traditsioonilise talisupluse.  jalutasimegi 1,5 km kaugusele randa. Kahjuks oli järv paksu jääga kaetud. see tuli natukene üllatusena, sest Stockholmi ümbruses olid kõik  veekogud jäävabad. Tegin järvest ühe pildi ja jalutasime siis tagasi.









Viimane päev Stockholmis


 Majja jõudes suundusime tunni aja pärast koos kesklinna. Mina pidin minema sadamasse asju viima ja Isabella õde kavatses külastada kesklinna kohvikuid. Jätsime metroorongis hüvasti. Suundusin teise rongiga Värtahamnen sadama lähedal asuva Gärdet metroo peatusesse. Tegin õhtul väljuvale reisile Check-in ja jätsin raske seljakoti pagasihoidu. Kuna suusad kappi ei mahtunud, siis võtsin need endaga kaasa. Suundusin uuesti metroojaama ja sõitsin ühe peatus võrra edasi. Plaan oli jääsuplus ära teha. Algselt kavatsesin minna jala üle lahe suunduva silla, sest teselpool lahte paistsid sateliitfotol sobivad ujumiskohad. Õnnes oli kohe Ropsten lõpppeatuse kõrval linnalähedase rongi peatus. Sõitsin  rongiga ühe peatuse võrra edasi üle Lilla Värtan lahe silla.  Teisel kaldal maha minnes leidsingi kohe sobiva ujumiskoha, kus sai suurte kividega kaetud põhja mööda kiiresti sügavasse vette minna. Vees ujusid veel mõned jääpangad. Proovisin ühele pangale peale ronida, kuid see oli liiga pude ja murdus kohe minu raskuse all tükkideks. Ujusin siis kaldale tagasi ja nautisin enne lõpliku riietumist   keskpäevast päikesepaistet.
Edasi sõitsin rongi ja metrooga tagasi Stockholmi kesklinna ning jalutasin rongi väljumiseni ringi, uudistades võõraid tänavaid.

Laevaga Stockholmist Tallinna


Laevale jõudsin tund enne väljumist. Viisin asjad oma kajutisse, kus ootas juba ees eestlasest kaugsõidu autojuht. Hakkasime kohe juttu puhuma.  Rääkisin Vasaloppetist ja tema tutvustas kaugsõidu autojuhi elu. Kell 19:00 läksin Buffet Tallinki, kus sõin kõhu rootsi lauas üle pika aja kõvasti täis. Sõõmisaja lõpul vestlesin sama kelneriga, kellega Rootsi sõites olin jutu puhunud. Peale õhtusööki jalutasi laevas ringi. Rahvast oli tunduvalt vähen, kui reedel Rootsi sõites. Otsustasin kajutisse tagasi minna.  Jätaksin veel vestlust kaugsõiduautojuhiga, mis kestis mitu tundi. Vahepeal ostsi tollivabalt kasti õlut, mille hind oli laeval pisut odavam, kui kauplustes kampaaniate ajal. Kui kauplusest tagasi tulin liitus vestlusega ka kolmas kajutikaaslane, kes oli sportfoto firmaga käinud esimest korda Vasaloppetil pildistamas. Selgus, et nende seltskonnal õnnestu saada 5 inimesele isegi inimese kohta odavamgi majutus mökis, kui minul koolimaja põrandal öömise eest makst tuli. Veel selgus, et Sportfoto kavatseb laiendada pildistmist ka välismaratonidel. Selle aasta Vasaloppet oli esimene katsetus. Ülalpool on nende poolt pildistatud foto minu sõidust.
  Peale südaööd otsustasin minna mediteerima. Leidsin 8. tekil vaiksema kordorinurga, kuhu sättisin ennast rätsepistes istuma. Kui olin umbes 30 minutit mediteerinud ja reaalsest maailma peaaegu väljalülitanud, Kuulsin ähmaselt, kuidas keegi mind tervitab. Mul kulus pisut aega, enne kui suutsin ennast transist välja tuua ja tervitusele vastata. Nimelt oli mööduv turvamees huvi tundmas, miks ma seal koridori  põrandal istun. Kui seletasin, et mediteerin, läks turvamees muigel ilmel minema. Viisin ennast tagasi mediteerimise lainele ja jätkasin  niikaua, kuni taimer andis märku lõpetada.
 Seejärel suundusin ootesaali ja lugesin seal  mobiiliekraanilt  budistlike õpetusi. Tunni aja mööduses tundsin ennast väsinult ning suundusin kajutisse magama.
  Ärkasin umbes 8 paiku. Käisin veel söömas ja vaatasin laeva aknast, kuidas Tallinn läheneb. Ettenähtud ajal sadamasse jõudes viisin asjad autosse ja suundusin Tervishoiu Kõrgkooli raamatukokku, kus laenasin Katsi diplomitöö jaoks ühe raamatu ja tegin arvutiklassis kuni õhtuni aega parajaks selle blogi esimest osa kirjutades. Kella 18:00'ks sõitsin oma sõbra Paavo poole, keda olin lubanud varem külastada. Tartusse jõudsin alles kell 23:30 paiku.

P.S 2014 aasta Vasaloppeti stardikohad müüd välja 17. märtsi 10 minutiga. Kuna olin sel ajal võistluslaagris, siis jäin regamisel hiljaks.

Maratoni raja kirjeldus