Lehed

6. aprill 2024

Meelva-Toolama matk 29.-30. märts 2024

 Saabusime Silvaga Meelva matkamaja juurde enne keskpäeva, tõkkepuu avanes võtmega, mille olime kokkulepitud kohast leidnud.Kohe minu järel tulid ka Jane ja Signe oma autodega.  Parkisin oma auto madalamale alale, mis hiljem osutus veidi ebasoodsaks valikuks, samal ajal kui teised valisid kõrgema pinna.

Peale asjade majja viimist ja seljakottide ümberpakkimist andsin grillvorstid Silvale, kuna minu kott oli veevarude tõttu raskem. Joogaharjutuste plaan jäi huvipuuduse tõttu ära, ja väike segadus seljakottide pakkimisel viis selleni, et mina võtsin suurema koti, teised väiksemad.

Teekonnale asudes märkasin varsti, et kirves oli maha jäänud, kuid otsustasime ilma selleta hakkama saada. Ilm oli jahe, kuid Silva laenatud müts tõi soojust. Toolama külla jõudes tegime nalja vanade autode üle, mis seal seisisid, kuid keegi ei vahetanud oma sõidukit.

Rääkisime külanaise soovitusel Rahumäele suundumisest. Laagriplatsil keetsime teed ja, avastades, et vorstid on maha jäänud, improviseerisime võileibu. Jane toodud hapukurgid kulusid siin marjaks ära. Võhandu jões tegin kiire supluse, kuid ujumiseks oli vesi liiga kõrge. Peale lõunapausi jätkasime matka, minu vanaisa sünnitalu poole

Jõe kaldal paistis silma suur koobas, mille ees oli liivakaljust välja raiutud kolmnurkne kujund, justkui vana templi värav. See paik tundus kutsev ja ootav, et tulevikus seda lähemalt uurida.

Metsa servas märkasime metsapõlengu jälgi, kus noored puud olid mustaks tõmbunud ja vanad tüved söestunud. Metsarajal kohtasime mitmeid muistseid kalmukünkaid, mis olid justkui ajaloo tunnistajad, täites meie pühapaikade külastamise soovi.

Matkalistelt uurisin, kas nad soovivad pikemat teekonda ette võtta ja Rahumäe mõisaparki külastada või eelistavad otseteed tagasi. Otsustati pikema marsruudi kasuks, mis tõi mulle rõõmu, ja nii me edasi liikusime.

Metsarada oli kevadiste vihmade tõttu muutunud ojaks, ja kuiva jalaga läbipääs nõudis leidlikkust. Silval ja Janel polnud veekindlate saabastega probleeme, kuid Signe pidi mättalt mättale hüpates oma teed otsima, mis lõpuks õnnestus.

Teel nägime palju lindude pesakaste, mis olid paigaldatud üraskite vastu võitlemiseks. Metsarajal tuli ületada ka mahalangenud puid, mis olid tormi ja kahjurite koosmõjul langenud. Kaitseala reeglite tõttu jäid need puud oma viimsele puhkepaigale.

Koprad olid oma talvevarudeks suuri haabu närinud, jättes maha muljetavaldavaid jälgi. Ühe oja juures leidsime korraliku silla, mis võimaldas meil kuiva jalaga üle pääseda.


Rahumäe silla juurest suundusime mõisapargi poole, kuid otsustasime peagi tagasi pöörduda, kuna park ei tundunud piisavalt huvitav. Tagasiteel liitus meiega must, sõbralik talukoer, kes oli majade vahelt meieni hiilinud. Vilja juhatas koera tagasi koju ja me jätkasime oma teed.

Mööda külateid ja metsa väljaveoteed liikudes jõudsime tagasi tuttavale lõkkeplatsile. Otsustasime jätkata mööda turvalist külavahe teed. Metsamajja jõudes valmistasime õhtusööki: mina lõhkusin puid ja grillisin kaminas, Silva valmistas tatraputru ja praadis šampinjone. Õhtusöök maitses pärast pikka päeva eriti hästi.

Mängisime Jane’i ja Signe’iga lauamängu, mis aitas meil üksteist paremini tundma õppida. Hiljem, kui kaks kaaslast olid lahkunud, jäime Silvaga kahekesi juttu ajama enne magamaminekut. Öösel ei tulnud mul und ja alles varahommikul suutsin uinuda.

Hommikul helistas Signe, et kontrollida, kas oleme korras. Hommikusöögiks sõime eelmise päeva tatraputru ja pakkisime ülejäägid kaasa. Otsustasime teha tiiru ümber järve, enne kui asjad autosse panime.


Auto parkimiskoha osas tehtud vale valik tõi kaasa raskusi. Pärast pikka manööverdamist ja mitmeid katseid auto liikuma saada, helistasin RMK-le. Nad tulid neliveolise maasturiga ja aitasid auto pehmest kohast välja. Tänu nende kiirele ja abivalmile reageerimisele saime auto turvaliselt parkida ja tänasime neid südamest nende abi eest.

Silva, veel uimane öisest vingust, kõhkles matkale asumisel, kuid lubasin talle ilusat metsarada ümber järve. Tegelikkuses oli rada meile tundmatu. Järve ääres kohtasime laia kraavi, mis esialgu tundus ületamatu. Silva tahtis tagasi pöörduda, kuid leidsin puutüve, mis sillana kraavi ületas. Hüpates mättalt mättale, jätkasime teekonda. Mina astusin paljajalu vees, Silva aga hüples kuivalt saabastes.

Rada muutus läbitavaks, ja Meelva järve ääres imetlesime sookurgi ja luikesid. Järve teises otsas läbisime talu heinamaa, kus märkasin elektriautot – tõestus nende kasvavast populaarsusest. Külavahe teel jäi silma postkastide majake, 



kus ukse vahele jäänud kand mulle kerget valu põhjustas, kuid see ei seganud matka jätkamist.

Toolama oja ääres tegime pilte:




 ja Google Maps juhatas meid ilusa jalgraja poole. Märkasin põllu ääres suuri sõraliste jälgi, mis hiljem osutusid metssea karja omadeks. Metsateel oli kõndimine taas nauditav, ja tee ääres olev kraav oli kaetud paksu jääga, mis meenutas uisuväljakut.

Peagi nägime kirjut liblikat, mis ennustas kirjut suve.