Laupäeval osalesin Rakvere ööjooksul ja otsustasin, et ei sõida kohe tagasi Tartusse, vaid teen väikese ringi Äntu järvede matkarajale. Olin kuulnud, et Äntu Sinijärv on Eesti kõige läbipaistvama veega järv, kus nähtavus ulatub kuni 15 meetrini. Mõte veeta öö looduses ja hommikul matkata tundus väga kutsuv.
Öine saabumine ja telkimiskoha otsing
Kui pärast telkimisplatsile jõudsin südant selgus, et plats ja parkla olid telkijatest ja autodest pungil. Ei tahtnud ennast sinna vahele pressida ja otsustasin edasi Valgjärve suunas. Sealne autoparkla oli tühi ja tundus sobivam. Läksin jalutama mööda kitsast metsarada, et järve ääres olukorraga tutvuda. Vesi sätendas ja kaldal olnuks võimalik telk püsti panna, aga arvasin, et hommikul tuleb sinna rahvast suplema. Valisin veidi varjulisema koha metsaservas.
Telkimisega kaasnes ka tehniline probleem – mobiiltelefoni aku oli peaaegu tühi ning auto laadis ainult siis, kui uksed olid lukust lahti. Püüdsin telefoni laada niikaua, kuni pakkisin asju ja vedasin kaks ringi telgi, magamiskoti ja toidukraamiga ööbimispaika. Telgi sain kergesti püsti ja õhtusöögiks piirdusin lihtsate võileibade ja spordijoogiga. Priimust ma sel korral ei kasutanud. Kella kahe paiku öösel pugesin magamiskotti. Metsas oli vaikne ja mõnus, uni tuli kiiresti.
Hommik looduses ja kohtumised
Ärkasin umbes kella kaheksa ajal. Läksin kohe ujuma – vesi oli jahe, aga värskendav. Seejärel keetsin priimusel teed ja putru, kõrvale tegin hummusevõileibu kurgiga. Päike paistis ja ilm oli suurepärane.
Järve äärde saabus neli naisterahvast suplema – tervitasime ja jutustasime veidi. Palusin ühel neist teha minust foto järve taustal.
Mõne aja pärast tuli ka kohalik meesterahvas koeraga, küsis, kui ma koeri kardan, ja me jäime pikemalt juttu ajama. Ta rääkis, et piirkonda ähvardab tuulepargi rajamine, mis võib rikkuda paekivise aluspõhja looduse tasakaalu. Arutasime ka matkaradasid ja elukorraldust – selgus, et ta teenib elatist nahakunstnikuna. Huvitav ja haruldane elukutse.
Matkarajal
Sain teada, et viibin Valgjärve ääres – selle vesi on soojem kui Sinijärves. Telefoni aku oli tühi, aga veel mõned pildid, enne kui see täiesti välja lülitus.
Järgmisena jõudsin Sinijärve äärde. Tõesti – vesi oli erakordselt selge, sinaka varjundiga ja põhjas kumasid päikeselaigud. Keset järve ujus suur, päikesepaneelidega varustatud poi. Ümber järve kulges korralikult tähistatud matkarada ja infotahvlid jutustasid nii loodusest kui ajaloost.
Käisin läbi ka selle telkimisplatsi, kus öösel ei olnud ruumi – nüüd oli seal rahvast vähem ja sain rahulikult vaadata lõkkeplatsi, varjualust, välikäimlat ja isegi väikest redeliga ujumiskohta.
Leidsin teiselt poolt järve ilusa koha ja läksin uuesti ujuma. Seekord olin vees kauem – alguses tundus külm, aga keha harjus ära. Välja tulles olin punane kui vähk. Ujudes mõtlesin, et siia tahaks veel tagasi tulla – snorgeldama või isegi sukelduma. Järve suurim sügavus on 7,5 meetrit, seega sobib hästi algajale sukeldumiseks.
Siin on ka pildid originaalsuuruses
Tagasiteel möödusin veel kord Rohejärvest ja jõudsin alale, kus infotahvel kirjeldas 1930. aastal toimunud suurt metsatulekahju. Põlenud puude juured olid veelgi nähtavad. Ümbruses oli põlengujärgset taimestikku ja matkarada kulges huvitaval maastikul.
Matkarada jätkus veel kümne km kaugusel, kuid tundsin end üsna väsinuna ja otsustasin tagasi auto juurde minna. Tagasiteel Tartu poole hakkas peale rikkalikku lõunasööki silm vägisi kinni vajuma. Mõtlesin isegi teeäärde tõsi ja pisut tukkuda, aga kuna Tartuni oli ainult mõnikümmend km, pidas vastu.
Kui lõpuks koju jõudsin, kukkusin voodisse ja magasin neli tundi järjest. See matk oli väsitav, aga erakordselt huvitav ja kosutav. Kindlasti tahan Äntu järvedele veel kord tagasi minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar