Hullu Balti tuuri proloog 21.-22. juuni 2012

Et plaanitava Hullu Balti tuuri liikmete sobivust ja varustuse paikapidavust testida, otsustasime teha eelneval nädalavahetusel proloogi. Esialgseks eesmärgiks oli jõuda Tartust Karula rahvusparki, kus otsida sobiv telkimispaik ning tulla teist teed pidi Tartusse tagasi. Matk pidi algama 10:30 Kastani-Riia nurgalt. Proloogist võtsid osa Helina, Pille , Elmo, Jarko ja Arne.
 Reede õhtul käisime Helinaga Lõunakeskuses matkavarustust ja toiduaineid ostmas. Varustusest võtsin Handymann kauplusest priimuse jaoks gaasiballoone ning ekspandreid. Selgus, et seal olid 330g balloonid saadaval 3,85 eest, mis Bauhofis maksid üle 7 euro. Eelmine päev olin ostnud veel matkaks koormakile. Ülejäänud  matkavarustus oli juba varasematest aastatest olemas.
  Toitupoest ostsime 4 söögikorra jaoks kõik vajalikud toiduained: 4 pakki makarone, pakk kaera- ja tatrahelbeid. 4 konservi makaronide jaoks, grillvorste, moosi, leiba salatit, komme ja õlut. Toidukorvi valik hakkas juba Levi laagri varustustamist meenutama, kus oli samuti rikkalikult sööki kaasas.  Poes kohtasime juhuslikult ka Elmot, kes oli perele süüa ostmas. Peale poodlemist läksime raudteejaama Jarkole vastu, kes saabus rattaga Tallinnast. Paigutasin Jarko ratta oma autosse, et sinna õhtul kodus pakiraam külge monteerida. Möödaminnes viisin Helina ja Jarko ööbimiskohta. Ise hakkasin koju jõudes 3 ratast matkaks ette valmistama. Pakiraami pealepanek osutus triviaalseks tegevuseks. Tuli lihtsalt 4 kruvi lahti ja kinni keerata. Kuna laenasin oma ratast Helinale, siis pidin ka sadulad ära vahetadama. See tegevus enam nii lihtne polnud. Mässasin sadulatega üle tunni aja, sest polnud varem oma võistlusratta sadulat maha võtnud. Lõpuks sain siiski laiapõhjalise naistesadula  teisele rattale selga. Enne pidin veel vihmaveetünni veest tühjaks laskma, sest pooleldi lahtivõetud sadula pesemisel kukkus üks jupp tünni põhja. Kui sadulad peal , siis tuli veel ratastel kette õlitada ja varem ostetud helkurid ning esi- ja tagatuled külge monteerida.  Lisaks kinnitasin  veel rattakotid pakiraamide külge. Lõpuks kui kõik valmis sai, oli väljas juba pimedaks läinud. Siis avanes hea võimalus minna maanteele uut esituld proovima. Segus, et muudetava fookusega esituli valgustas korralikult sõltuvalt fookusest 50 kuni 200 meetrit teepinda. Olin uue esitulega ülirahul. Varem olin sõitnud pealambiga, mis muutsid mind ennast ainult nähtavaks, kuid teed eriti ei valgustanud. Kuna aeg oli üsna hiline, siis jätsin edasise asjade pakkimise hommikuks.

Laupäeva hommikul ärkasin varakult ja tegin lühendatud (5 km) hommikujooksu koos ujumisega. Peale jooksu sõin hommikust ja pakkisin enda ja Helina rattakotid. Peale 9:00 olidki Helina koos Jarkoga minu värava taga.  Lõpetasime rataste pakkimise.  Viimasel minutil murdus minu pakiraami keevitus liiga tugeva pingutamise tõttu katki. Parandasin selle puupulga ja juhtmekinnituse sidemetega ära. Seetõttu jäime äraminekuga natuke hiljaks. Tegime veel esimese matkapildi ja helistasin enne väljumist Pillele, et hilinemisest teatada.

Just enne teele asumist matka Nurme tänaval

Kohe, kui sõitma hakkasime, algas ka kerge vihmasadu. Kauburi kaubamaja juurde jõudes läksime trepide alla vihmavarju. Helina ratta sadul vajas ka reguleerimist. Kuna rattakotid segasid juurdepääsu, siis ei olnud see enam eriti lihtne. Kell 11:00, kui vihm rauges hakkasime liikuma.  Esimese peatuse tegime enne Külitset, kus Jarko pakkus kõigile pirne. Reguleerisin veel Helina sadulat. Seejärel suundusime kruusateele, et minna Maarika jalgsimatka jälgedes Pangodini. Unipihas jäime tugeva saju kätte. Otsustasime minna parki, kus ühe suure puu all moodustasime energiaringi, hoides kõik koormakatet peakohal. Niikaua, kuni vihm vaibus, nosisime katte all küpsiseid ja jõime kamba peale ühe purgi õlut.  Edasi suundusime Karu järve suunas. Hiljem kaardilt vaadates selgus, et tegime 3 km ringi. Enne Nõod pöörasime Luke mõisa poole.

Luke mõisa pargis

Külastasime mõisa parki ja tegime seal pilte.  Otsustasin kaasavõetud helitehnikat proovida. Raadio kuulamine ei olnud eriti hea kvaliteediga, seetõttu lasin mobiilist läbi võimendi salvestatud muusikal kõlada.
Teised olid vahepeal kaugele ette sõitnud. Sain neile järgnedes mõne kilomeetri omas tempos kihutada. Pangodi poe juures oli matkagrupp jälle koos. Võtsime kõik jäätist. Jarkot hämmastas Pangodi poe keskel asuv miniatuurne bassein purskkaevuga. Kohalike jaoks polnud see enam mingi uudis. Küsisin poemüüalt, et miks kaardiga tasuda ei saa. Selgus, et pankade teenustasud kaardimaksete eest on nii suured, et külapoodidel ei tasu terminali pidamine ära.

 Edasi sõitsime suurt maanteed mööda Nõunini, kus pöörasime jälle külavaheteele.
Kuna samal päeval oli Ralli Estonia 2012 siis oli liiklus üsna tihe. Õnneks oli vihm kruusateed  niiskeks teinud ja tolmu polnud.

Valgjärve ääres

 Lõunapeatuse tegime Valgjärve ääres. Kõigepealt käisime kõik ujumas ja seejärel valmistasime priimusel makarone lihakonservidega. Pille pakkus juurde tomateid. Kui söödud ja puhatud tegime veel pilti.
Panime Regio kaardi järgi paika teekonna Antslani. Kui olime jõudnud rallis kasutatud teelõigule, muutus sõitmine pehme kruusa tõttu ohtlikuks. Ise tundsin ühel laskumisel, kuidas ratas tahtis juhitavust kaotada, sest raske tagaosa tõttu kippus esiratas kergesti pehmel kruusal risti vajuma. Kui peale laskumist tagasi vaatasin, siis märkasin ,et Helina ja Jarko seisavad kaugel eemal .  Sõitsin nende juurde tagasi ja nägin, et Helina oli kukkunud. Kukkumise tõttu olid tal  käed ja põlv marraskil ning huul nautke katki.  Õnneks tõsisemaid vigastusi polnud.  Pesime käed puhtaks ja sõitsime edasi.  Pille ja Elmo olid juba kaugel ees, seetõttu neile helistama ei hakkanud. Liikusime vaikselt edasi kuni jõudsime Sirvastesse. Seal saime jälle kõik kokku. Täiendasime mahajäetud talu kaevust joogivee varusid. Kuna kell oli juba 19:00, siis otsustasime, et Karula rahvusparki enam ei jõua sõita. Olime ka kruusateedel sõimiset väsinud, ning Helina vajas peale kukkumist puhkust. Elmo soovitas laagripaigaks valida 12 km kaugusel olevad Kooraste järved, mille äärde oli RMK rajanud mitu lõkkeplatsi telkmiskohtadega.
 Laagrisse otsustasime jääda Kõvvõjärve kaldal oleval lõkkeplatsil. Enne meie saabumist. Seisis platsil üks sõiduauto, milles istusid 4 inimest. Panime ruttu telgi üles ja hõivasime lõkkeplatsi.  Autos isujad tulid lõpuks välja ja jäid telkima. Meiega nad suhelda ei soovinud. Grillisime lõkkeplatsi küljes oleval restil vorstikesi ja valmistasime tatrahelvestest putru. Kui söödud, siis tegime Pille ettepanekul hämaruse saabudes jalgsimatka ümber Kõvvõjärve.  jalgsirännakul kohtasime mitut seltskonda telkimas, keda möödaminnes tervitasime. Peale rännakut istusime jälle lõkke ümber. Lõkke ümber istudes otsustasime , et Balti tuur jääb meile liiga raskeks. Selle asemel kaalusime ratastel läbida just avatud RMK Oandu-Ikla matkarada. Kui tuleviku plaanid tehtud, siis tegime lõpetuseks ühe Jäägermeistri ringi ning läksime telkidesse magama.

2. matkapäev.

Ärkasin kell 7:00 äratuse peale.  Kuna öösel polnud külma tõttu mitu tundi saanud uinunuda, siis tukastasin veel 10 minutit, enne kui jooksma läksin. Peale kilomeetrist jooksu asusin metsas mustikaid sööma. Istusin mätta otsas ja kuulasin looduse hääli ning mõtlesin oma mõtteid. Mind kummitasid Dalai laama poolt välja andnud  18 reeglit elamiseks, millest 8. on ,et "Leia iga päev veidi aega üksinda olemiseks." ning 16. "Aastas korra mine mõnda paika, kus Sa pole varem kunagi käinud." Need reeglid said jälle täidetud.
Seejärel sörkisin laagrisse tagasi. Elmo oli  juba ärganud, kuid teised magasid. Käisin veel järves ujumas ning hakkasin putru valmistama.  Varsti tulid ka teisd üles. Peale sööki ja laagri kokkupnekut oli kell juba 11:00. Hakkasime Erastvere suunas liikuma.  Ületasime Võhandu jõe alguse. 6 km pärast tegime teeristil esimese peatuse. Helina leidis sealt metsamaasikaid, mida ta lahkelt jagas :) Soodamas eksisime korra ära ja pidime tagasi tuleme, et mitte siseneda keelumärgiga tähistatud eramaale. Peale Erastvere möödus meis üks maanterattal liikuv sportlane. Võtsin talle kohe tuulde ja sain kiiruseks 43 km tunnis. Seejärel lisasin veel kiirust ja möödusin eessõitjast. Sportlasel vajus suu imestusest lahti. Seega võib täislastis matkarattaga tasasel maal kihutada küll.
Edasi hakkasime Elmoga kerge taganttuulega asfaldil gruppi paaris vedama. Teised püsisid kenasti kannul, kuigi kiirus lähenes vahepeal 30 km tunnis. Naljatlesime omavahel, et  kui eile oleks pidanud ka kohe kiirema tempo peale panema, sest see tundus teistele sobivat. Puskarust pöörasime Vana-Võru maanteele. Tilleorust läbi sõites proovisme Elmoga täiskiirusel tõusu võtta. Peale tõusu jõudsime maantee muuseumi, kus tegime jälle jäätise söömise pausi. Seekord saime juba laua taga istuda. Kui jäätis söödud, siis täiendasime veevarusi ning  suundusime Palojärve poole. Enne tegeime veel Ihamarus Jarko soovil poepeatuse.

 Palojärve juures jäime veel põleva tulega lõkkeplatsi juurde laagrisse. Tõime koos metsast lõkkesse oksi juurde. Helina tegeles veelkord korilusega. Seekord olid saagiks kukeseened ja mustikad. Enne lõunat käisime veel järves ujumas. Jätsin endale ujuma minnes nagu tavaliselt pulsivöö peale. Õhtul hiljem kodus avastasin, et ilmselt olin sillalt vette hüpates südame monitori järvepõhja kaotanud. Nüüd tuleb veel korra Palojärvele sukeldumisvarustusega tagasi minna, lootuses andurit järvepõhjast üles leida. Peale ujumist suundusime platsile tagasi ja tegime lõunaks makarone. Lisaks konservidele sai igaüks pisut praetud kukeseeni makaronide kõrvale.  Kui söödud ja puhatud, asusime Tartu suunas teele. Pikema peatuse tegime Liiva poe juures, kus lasime ühel autoga seisma jäänud naisterahval meid pildistada. Daam ise vaatas enne kaarti ja avaldas soovi kuhugi metsa sõita. Soovitasin talle Palojärve äärset metsa, kust me ise just tulnud olime.

Eevi poe vastas

Edasi liikusime mööda suurt teed Vana-Kuusteni, kus pöörasime Haaslava poole. Kella 18:40-ks olime jõudnud Tartu piirini.  Võru-Aardla ristis lahkus Elmo esimesena meie seltskonnast. Pille lahkus Tähe tänaval. Sõitsme kolmekesi minu poole Nurme tänavasse, kus  Helina ja Jarko pakkisid rattad lahti ning võtsid oma hoiule jäetud asjad, et minna rongiga Tallinna tagasi.


Kõik matkapildid
Esimese päeva teekond
Teise päeva teekond

Emajõe paadimaraton logiraamat 30. juuni 2012

Jõudsin kella 8:00's Raatuse tänava parklasse, kus sain kokkulepitult Vahuriga kokku. Ta oli eelmine päev toonud rafti suusabussiga  Sihvalt Tartusse. Paat  täitis kogu bussi. Ainult üks rattas mahtus kuidagi  paadi ja seina vahele. Tõstsin külmakasti koos õlledega ka bussis olevasse paat ja parkisin oma auto kaugemale. Seejärel palus Vahur mind bussirooli istuda, sest ta oli öösel magamata. Selgus, et ta ei tulegi meiega paadimaratoni sõitma, sest peab kell 17:00 minema oma isa sünnipäevale. Arvasin algul, et suudame tagasi jõuda heal juhul kella 18:00 paiku. Kuid isegi sellise optimistliku arvestuse kohaselt poleks kuidagi õigeaegselt Tartu jõudnud. Jõesuusse jõudes tekkis mul esialgu probleem paadi mahapanekuks õige koha leidmiseks, sest korraldajad andsid algul valeinfot stardipaiga suhtes. Hiljem selgus, et raftid stardivad Silla alt ja kanuud Võrtsjärve kaldalt, tehes eelnevalt kaare jõesuudemesse asetatud poi ümber.  Vahuri abiga sai siiski buss jõe kaldale pargitud.

Võtsime ühisel jõul rafti bussist maja ja pumpasime ühe tühjaks lastud segmendi täis. Kuna stardini oli veel piisavalt aega, ronisime veel Võrtsjärve kaldal asuvasse vaatlustorni. Tornist uuesti alla tulles oligi paras aeg paat vette lükata. Kõrval olid ka 2 teist rafti, ühes  6 Jõgeva maleva liiget ja teises 2 noormeest. Nendega tuli siis meil kummipaadiklassis esikoha nimel võistlema hakkata. Käisin veel enne ujumas, et kehale pisut jahutust pakkuda.

Kui paat vees oli, tulid peatreener koos Lucky'ga ka korraks paati. Seega kannatas raft 12 inimest ja koera vabalt välja nagu varasemas kirjas reklaamitud oli.  Kui Vahur  paadist lahkus, sõitsime koha paar meetrit kaldast eemale. Lukcy muutus selle peale rahutuks.  Sõitsime lähedal asuva purde poole ja kohe tegi Lucky 2 meetrise hüppe paadist purdele.  Mõne minuti pärast oligi kell 10 ning kõlas stardipauk. Esimese sillal veel juhtiseme meie, kuid siis moodus meist malevlaste raft kiirusega, millele polnud mõistlik vastu hakkata.  Võtsime eesmärgiks mitte lasta teist, kahe noormehega, rafti mööda. Kui kilomeeter läbitud, jõudsid esimese kanuud meile järele. Soovisime neile jõudu ja jälgisime, et kahene kummipaat püsiks ohutus kauguses meie taga. Enamus möödujatest olid ühesed ja kahesed  süstad või kanuud.  Lõpus tuli ka üks perekanuu, kus vanemad sõudsid ja keskel istuv  poisike üritas spinninguga lanti järel vedades kala püüda. Vahepeal üritas kahene raft sisekurvi lõigates meist möödu. Seda ei saanud loomulikult lubada, lükkasin nad pisut ebasportlikult aeruga meie raftist kaugemale. Seejärel suurendasime kiirust ja saavutasime 50 m edumaad. Järgmisel möödamineku katsel pakkusime konkurentidel õlut, et nende hoogu pidurdada. Nad võtsid küll õlle vastu, kuid see ei  vähendanud nende kiirust. Püsisime veel mõnda aega nende kannul, kuid siis loobusime võistlusest. Tegime puhkepausi ja võtsime kehakinnitust. Kui uuesti liikuma saime olime jäänud jõele üksi. Sõudsime vaikselt edasi vahepeal õlut libistades ja üritades kaldal seisvate kalameeste ja -naistega suhtlust algatada. Ühes kalastajate mootorpaadis näitati meile umbes poolemeetrist koha, mis oli jõekäärus landiga püütud.  Vahepeal oli suurest õllejoomisest tekkinud kõigil osalejatal tung vesi välja lasta. Julgemad tegid seda üle ahtri, tagasihoidlikema jaoks tegime mõned korrad metsapeatuse kalda ääres. Lõpuks jõudsime esimesse kontrollpunkti. Seal pakuti meile spordijooki ja leiba. Samuti oli võimalik kontrollpunktis ujumas käia ning keha kergendada.

 Kuna kahene kummipaat oli meist 40 minutit eespool ei olnuid aega pikkemalt peatuda. Võtsime samad kohad sisse ja otsustasime vahelduseks sõita ümberpööratult, nii et enne ahtris olnud suusahullude lipp jäi vööri. Nii siiski sõit hästi ei sujunud ja varsti pöörasime rafti esialgsesse suunda tagasi. Teekond kahe kontrollpunkti vahel kulges enamuses ajast soostunud heinamaal, mille vahele oli jõgi oma sängi rajanud. Ainukest elevust pakkusid mööduvad mootorpaadid, mille tekitatud külglained ähvardasid rafti külili keerata. Tuju ülalhoidjaks oli Andero, kes üritas lisaks paadiolijatele suhelada ka kaldal istuvate kaluritega. Tavaliselt lõppes kaldal olijate vastus käelaiutamisega, sest ilmselt ei mõistnud kalurid eesti keeles vastata. Väikest elevust tekkitas vahepeal lähenema ja siis jälle kaugenema hakkanud Laeva mobiilimast. Tõeline rõõmustamine toimus siis, kui kaugelt hakkas, paima Tallinna mnt. sild.  Hakkasime jälle üksteisele rütmi lugema -Seekord oli rütmisõnaks "Õlu!"  Minul läks rütmilugemisest juba hääl kähedaks. Teisest kontrollpunktist olid lisaks leivale ja spordijoogile ka banaanitükid. Küsimise peale toodi autost ka kobar banaane ja päts leiba kaasavõtmiseks. Kontrollpunktist lahkusime kell 17:05.  Arvestasime, et kõvasti pingutades suudaksime kantrollaja lõppuks, ehk kella 20:00'ks jõuda finišisse.  Hakkasime kiirelt sõudma. Kaua kestnud harjutamise järele ei tekkinud enam üksteise rütmis püsimisega probleeme. Vahepeal pakkus jõgi ka alternatiivteekondi, kuid  meil polnud jõudu ja tahtmist, et pisut pikem, kuid samas ka huvitavam teekond valida. Nägime jõe ääres juba telkidega kalamehi. Meelis teadis rääkida, et mööda paremat kallast läheb linnuvaatlus rada, mille tarbeks on isegi korralike sildasi väikestele harujõgedele ehitatud. Tartust algaval Jänese rajal on sellised sillad ammu kurjade maaomanike poolt lõhutud, kuid metsikus looduses peavad need kenasti vastu. Umbes  tunni tee kaugusel viimasest kontrollpunktist märkasime poisikesi skuutriga uljaid kaari tegemas. Kuna seal läheduses oli sobiv randumiskoht ballastvee väljalaskmiseks, siis saime tunnistajaks seigale, kus äkki kohale ilmunud veepolitsei noortele ilmselt puuduvate päästevestide eest noomituse tegi. Natuke maad edasi märkasime pikka õngitsejate rivi. Tegemist oli kalapüügi võistlusega, kus igal koha juures oli ka vastav number maase löödud.  Üritasime enamuse kalastajatega suhelda. Meie silme all tõmbasit mitu õngitsejat väikesi kalu välja. Seega näkkamine oli üsna hea.  Peale kalapüügi võistlust hakkaski paistma  kauaoodatud rauteesild. Peale seda oli jõgi juba paljude jaoks tuttav. Võtsime ka korraldajaga ühendust ja teatasime oma asukohast, sest eelnevalt olid finišis oodanud pealtvaatajad informeerinud meid finišikaare mahavõtmisest. Kartsime, et korraldajad panevad kell 20:00 poe kinni ja meid loetakse katkestajateks. Sigrid rahustasid meid maha teatades, et võeti ainult kaar maha, aga finiš jääbi ikkagi avatuks.  Viimased 6 km olid juba tuim sõudmine, sest väsimus nõudis oma ja ka Anderol jäid lõualihased valusaks. Kui juba Tartu piirile jõudsime, siis kohatasime Jõmmut, kes meis ülesvoolu mööda sõitis. Lehvitasime vastastiku nagu enamusel mööduvatele laevadele.  Kui vabaujulani jõudsime, siis tekkis väike hasart võistelda kaldal koera jalutava neiuga. Kuna koer nõudis vahepeal oma peatusi, õnnestus meil jalakäiast lõpuks mööda saada.  Vetelpäästejaamast mööduses nägime, kuidas parvesaun kai küljest lahti haakub ja vastuvoolu meie suunas läheneb. Lõpuks jõuame TÜ spordihoone sõudebaaside juures asuva kaini. Kai ääres lehvitab Sigrid meile ja fikseerib aja 10 tundi ja 40 minutit. Kai ise on aga lukku pandud ja korraldajad soovitavad  randuda kõrval oleval mudasel rannaribal. Tuleb veel jälgida, et paadiga veest väljaulatuvtele roostes metallpostidele otsa ei sõidaks. Kui lõpuks maale sain, siis ei suuda algul värisevate käte ja jalgade tõttu eriti midagi mõistliku teha.  Kui 10 minuti pärast juba rohkem liigutada suutsin, siis tõmbasime paadi kaldale ja tassisime bussini.

Oli vaja leida veel võti, millega paadi kork maha keerata. Võtit ei leidnudki, kuid korraldajal olnud näpitsatega sai korgi siiski maha. Edasi lugesin jakid üle ja tõstsin bussi nagise. Paadi bussi toppimine õnnesus tänu ühisele jõule päris hästi. Vahuri ratta paigutasine eesotsa, õllekasti paati.  Sain veel viimase supi, mis järgi oli jäänud, alla kugistada ja  istusin  siis bussirooli. Viisin Elmo möödaminnes Lõunakeskusesse.Sealt edasi suundusin Sihva poole. Kuna olin  üsna väsinud, siis sõitsin vahepeal ainult 70-80 km/h. 23:00 paiku olin jõudnud Annemäe turismitallu, kus pidin paadi üle andama. Kahekesi oli paati üsna raske bussist käte saada. Pidime natuke õhku välja laskama. Endal olid käed nii nõrgad, et sikutada eriti ei jõudnud. Õhu välja laskmise oli spetsialavõtit vaja. Helistasin Vahurile, et võtme suhtes küsida, kuid vastust ei saanud. Hakkasin siis kabiinis otsma ja leidsingi võtme üles. Seega sai paate edukalt tagastatud. Tagasi Tartusse jõudsin pisut enne südaööd. Andsin bussi võtmed Vildesse ja jalutasin sealt Raatuse parklasse, kuhu olin oma auto jätnud. Enne kojujõudmist tagastasin veel laenatud külmakasti Katrele.

GPS'i abil salvestatud teekond
Kõik Katre poolt tehtud pildid