Lehed

10. juuli 2012

Emajõe paadimaraton logiraamat 30. juuni 2012

Jõudsin kella 8:00's Raatuse tänava parklasse, kus sain kokkulepitult Vahuriga kokku. Ta oli eelmine päev toonud rafti suusabussiga  Sihvalt Tartusse. Paat  täitis kogu bussi. Ainult üks rattas mahtus kuidagi  paadi ja seina vahele. Tõstsin külmakasti koos õlledega ka bussis olevasse paat ja parkisin oma auto kaugemale. Seejärel palus Vahur mind bussirooli istuda, sest ta oli öösel magamata. Selgus, et ta ei tulegi meiega paadimaratoni sõitma, sest peab kell 17:00 minema oma isa sünnipäevale. Arvasin algul, et suudame tagasi jõuda heal juhul kella 18:00 paiku. Kuid isegi sellise optimistliku arvestuse kohaselt poleks kuidagi õigeaegselt Tartu jõudnud. Jõesuusse jõudes tekkis mul esialgu probleem paadi mahapanekuks õige koha leidmiseks, sest korraldajad andsid algul valeinfot stardipaiga suhtes. Hiljem selgus, et raftid stardivad Silla alt ja kanuud Võrtsjärve kaldalt, tehes eelnevalt kaare jõesuudemesse asetatud poi ümber.  Vahuri abiga sai siiski buss jõe kaldale pargitud.
Võtsime ühisel jõul rafti bussist maja ja pumpasime ühe tühjaks lastud segmendi täis. Kuna stardini oli veel piisavalt aega, ronisime veel Võrtsjärve kaldal asuvasse vaatlustorni. Tornist uuesti alla tulles oligi paras aeg paat vette lükata. Kõrval olid ka 2 teist rafti, ühes  6 Jõgeva maleva liiget ja teises 2 noormeest. Nendega tuli siis meil kummipaadiklassis esikoha nimel võistlema hakkata. Käisin veel enne ujumas, et kehale pisut jahutust pakkuda.

Kui paat vees oli, tulid peatreener koos Lucky'ga ka korraks paati. Seega kannatas raft 12 inimest ja koera vabalt välja nagu varasemas kirjas reklaamitud oli.  Kui Vahur  paadist lahkus, sõitsime koha paar meetrit kaldast eemale. Lukcy muutus selle peale rahutuks.  Sõitsime lähedal asuva purde poole ja kohe tegi Lucky 2 meetrise hüppe paadist purdele.  Mõne minuti pärast oligi kell 10 ning kõlas stardipauk. Esimese sillal veel juhtiseme meie, kuid siis moodus meist malevlaste raft kiirusega, millele polnud mõistlik vastu hakkata.  Võtsime eesmärgiks mitte lasta teist, kahe noormehega, rafti mööda. Kui kilomeeter läbitud, jõudsid esimese kanuud meile järele. Soovisime neile jõudu ja jälgisime, et kahene kummipaat püsiks ohutus kauguses meie taga. Enamus möödujatest olid ühesed ja kahesed  süstad või kanuud.  Lõpus tuli ka üks perekanuu, kus vanemad sõudsid ja keskel istuv  poisike üritas spinninguga lanti järel vedades kala püüda. Vahepeal üritas kahene raft sisekurvi lõigates meist möödu. Seda ei saanud loomulikult lubada, lükkasin nad pisut ebasportlikult aeruga meie raftist kaugemale. Seejärel suurendasime kiirust ja saavutasime 50 m edumaad. Järgmisel möödamineku katsel pakkusime konkurentidel õlut, et nende hoogu pidurdada. Nad võtsid küll õlle vastu, kuid see ei  vähendanud nende kiirust. Püsisime veel mõnda aega nende kannul, kuid siis loobusime võistlusest. Tegime puhkepausi ja võtsime kehakinnitust. Kui uuesti liikuma saime olime jäänud jõele üksi. Sõudsime vaikselt edasi vahepeal õlut libistades ja üritades kaldal seisvate kalameeste ja -naistega suhtlust algatada. Ühes kalastajate mootorpaadis näitati meile umbes poolemeetrist koha, mis oli jõekäärus landiga püütud.  Vahepeal oli suurest õllejoomisest tekkinud kõigil osalejatal tung vesi välja lasta. Julgemad tegid seda üle ahtri, tagasihoidlikema jaoks tegime mõned korrad metsapeatuse kalda ääres. Lõpuks jõudsime esimesse kontrollpunkti. Seal pakuti meile spordijooki ja leiba. Samuti oli võimalik kontrollpunktis ujumas käia ning keha kergendada.

 Kuna kahene kummipaat oli meist 40 minutit eespool ei olnuid aega pikkemalt peatuda. Võtsime samad kohad sisse ja otsustasime vahelduseks sõita ümberpööratult, nii et enne ahtris olnud suusahullude lipp jäi vööri. Nii siiski sõit hästi ei sujunud ja varsti pöörasime rafti esialgsesse suunda tagasi. Teekond kahe kontrollpunkti vahel kulges enamuses ajast soostunud heinamaal, mille vahele oli jõgi oma sängi rajanud. Ainukest elevust pakkusid mööduvad mootorpaadid, mille tekitatud külglained ähvardasid rafti külili keerata. Tuju ülalhoidjaks oli Andero, kes üritas lisaks paadiolijatele suhelada ka kaldal istuvate kaluritega. Tavaliselt lõppes kaldal olijate vastus käelaiutamisega, sest ilmselt ei mõistnud kalurid eesti keeles vastata. Väikest elevust tekkitas vahepeal lähenema ja siis jälle kaugenema hakkanud Laeva mobiilimast. Tõeline rõõmustamine toimus siis, kui kaugelt hakkas, paima Tallinna mnt. sild.  Hakkasime jälle üksteisele rütmi lugema -Seekord oli rütmisõnaks "Õlu!"  Minul läks rütmilugemisest juba hääl kähedaks. Teisest kontrollpunktist olid lisaks leivale ja spordijoogile ka banaanitükid. Küsimise peale toodi autost ka kobar banaane ja päts leiba kaasavõtmiseks. Kontrollpunktist lahkusime kell 17:05.  Arvestasime, et kõvasti pingutades suudaksime kantrollaja lõppuks, ehk kella 20:00'ks jõuda finišisse.  Hakkasime kiirelt sõudma. Kaua kestnud harjutamise järele ei tekkinud enam üksteise rütmis püsimisega probleeme. Vahepeal pakkus jõgi ka alternatiivteekondi, kuid  meil polnud jõudu ja tahtmist, et pisut pikem, kuid samas ka huvitavam teekond valida. Nägime jõe ääres juba telkidega kalamehi. Meelis teadis rääkida, et mööda paremat kallast läheb linnuvaatlus rada, mille tarbeks on isegi korralike sildasi väikestele harujõgedele ehitatud. Tartust algaval Jänese rajal on sellised sillad ammu kurjade maaomanike poolt lõhutud, kuid metsikus looduses peavad need kenasti vastu. Umbes  tunni tee kaugusel viimasest kontrollpunktist märkasime poisikesi skuutriga uljaid kaari tegemas. Kuna seal läheduses oli sobiv randumiskoht ballastvee väljalaskmiseks, siis saime tunnistajaks seigale, kus äkki kohale ilmunud veepolitsei noortele ilmselt puuduvate päästevestide eest noomituse tegi. Natuke maad edasi märkasime pikka õngitsejate rivi. Tegemist oli kalapüügi võistlusega, kus igal koha juures oli ka vastav number maase löödud.  Üritasime enamuse kalastajatega suhelda. Meie silme all tõmbasit mitu õngitsejat väikesi kalu välja. Seega näkkamine oli üsna hea.  Peale kalapüügi võistlust hakkaski paistma  kauaoodatud rauteesild. Peale seda oli jõgi juba paljude jaoks tuttav. Võtsime ka korraldajaga ühendust ja teatasime oma asukohast, sest eelnevalt olid finišis oodanud pealtvaatajad informeerinud meid finišikaare mahavõtmisest. Kartsime, et korraldajad panevad kell 20:00 poe kinni ja meid loetakse katkestajateks. Sigrid rahustasid meid maha teatades, et võeti ainult kaar maha, aga finiš jääbi ikkagi avatuks.  Viimased 6 km olid juba tuim sõudmine, sest väsimus nõudis oma ja ka Anderol jäid lõualihased valusaks. Kui juba Tartu piirile jõudsime, siis kohatasime Jõmmut, kes meis ülesvoolu mööda sõitis. Lehvitasime vastastiku nagu enamusel mööduvatele laevadele.  Kui vabaujulani jõudsime, siis tekkis väike hasart võistelda kaldal koera jalutava neiuga. Kuna koer nõudis vahepeal oma peatusi, õnnestus meil jalakäiast lõpuks mööda saada.  Vetelpäästejaamast mööduses nägime, kuidas parvesaun kai küljest lahti haakub ja vastuvoolu meie suunas läheneb. Lõpuks jõuame TÜ spordihoone sõudebaaside juures asuva kaini. Kai ääres lehvitab Sigrid meile ja fikseerib aja 10 tundi ja 40 minutit. Kai ise on aga lukku pandud ja korraldajad soovitavad  randuda kõrval oleval mudasel rannaribal. Tuleb veel jälgida, et paadiga veest väljaulatuvtele roostes metallpostidele otsa ei sõidaks. Kui lõpuks maale sain, siis ei suuda algul värisevate käte ja jalgade tõttu eriti midagi mõistliku teha.  Kui 10 minuti pärast juba rohkem liigutada suutsin, siis tõmbasime paadi kaldale ja tassisime bussini.


Oli vaja leida veel võti, millega paadi kork maha keerata. Võtit ei leidnudki, kuid korraldajal olnud näpitsatega sai korgi siiski maha. Edasi lugesin jakid üle ja tõstsin bussi nagise. Paadi bussi toppimine õnnesus tänu ühisele jõule päris hästi. Vahuri ratta paigutasine eesotsa, õllekasti paati.  Sain veel viimase supi, mis järgi oli jäänud, alla kugistada ja  istusin  siis bussirooli. Viisin Elmo möödaminnes Lõunakeskusesse.Sealt edasi suundusin Sihva poole. Kuna olin  üsna väsinud, siis sõitsin vahepeal ainult 70-80 km/h. 23:00 paiku olin jõudnud Annemäe turismitallu, kus pidin paadi üle andama. Kahekesi oli paati üsna raske bussist käte saada. Pidime natuke õhku välja laskama. Endal olid käed nii nõrgad, et sikutada eriti ei jõudnud. Õhu välja laskmise oli spetsialavõtit vaja. Helistasin Vahurile, et võtme suhtes küsida, kuid vastust ei saanud. Hakkasin siis kabiinis otsma ja leidsingi võtme üles. Seega sai paate edukalt tagastatud. Tagasi Tartusse jõudsin pisut enne südaööd. Andsin bussi võtmed Vildesse ja jalutasin sealt Raatuse parklasse, kuhu olin oma auto jätnud. Enne kojujõudmist tagastasin veel laenatud külmakasti Katrele.

GPS'i abil salvestatud teekond
Kõik Katre poolt tehtud pildid

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar