Jõudsin kella 8:00's Raatuse tänava parklasse, kus sain kokkulepitult
Vahuriga kokku. Ta oli eelmine päev toonud rafti suusabussiga Sihvalt
Tartusse. Paat täitis kogu bussi. Ainult üks rattas mahtus kuidagi
paadi ja seina vahele. Tõstsin külmakasti koos õlledega ka bussis
olevasse paat ja parkisin oma auto kaugemale. Seejärel palus Vahur mind
bussirooli istuda, sest ta oli öösel magamata. Selgus, et ta ei
tulegi meiega paadimaratoni sõitma, sest peab kell 17:00 minema oma isa
sünnipäevale. Arvasin algul, et suudame tagasi jõuda heal juhul kella
18:00 paiku. Kuid isegi sellise optimistliku arvestuse kohaselt poleks
kuidagi õigeaegselt Tartu jõudnud. Jõesuusse jõudes tekkis mul esialgu
probleem paadi mahapanekuks õige koha leidmiseks, sest korraldajad
andsid algul valeinfot stardipaiga suhtes. Hiljem selgus, et raftid
stardivad Silla alt ja kanuud Võrtsjärve kaldalt, tehes eelnevalt kaare
jõesuudemesse asetatud poi ümber. Vahuri abiga sai siiski buss jõe
kaldale pargitud.
Võtsime ühisel jõul rafti bussist maja ja pumpasime ühe tühjaks lastud
segmendi täis. Kuna stardini oli veel piisavalt aega, ronisime veel
Võrtsjärve kaldal asuvasse vaatlustorni. Tornist uuesti alla tulles
oligi paras aeg paat vette lükata. Kõrval olid ka 2 teist rafti, ühes 6
Jõgeva maleva liiget ja teises 2 noormeest. Nendega tuli siis meil kummipaadiklassis esikoha nimel võistlema hakkata. Käisin veel enne ujumas, et
kehale pisut jahutust pakkuda.
Kui paat vees oli, tulid peatreener koos
Lucky'ga ka korraks paati. Seega kannatas raft 12 inimest ja koera
vabalt välja nagu varasemas kirjas reklaamitud oli. Kui Vahur paadist
lahkus, sõitsime koha paar meetrit kaldast eemale. Lukcy muutus selle
peale rahutuks. Sõitsime lähedal asuva purde poole ja kohe tegi Lucky 2
meetrise hüppe paadist purdele. Mõne minuti pärast oligi kell 10 ning
kõlas stardipauk. Esimese sillal veel juhtiseme meie, kuid siis moodus
meist malevlaste raft kiirusega, millele polnud mõistlik vastu hakkata.
Võtsime eesmärgiks mitte lasta teist, kahe noormehega, rafti mööda. Kui
kilomeeter läbitud, jõudsid esimese kanuud meile järele. Soovisime neile
jõudu ja jälgisime, et kahene kummipaat püsiks ohutus kauguses meie
taga. Enamus möödujatest olid ühesed ja kahesed süstad või kanuud.
Lõpus tuli ka üks perekanuu, kus vanemad sõudsid ja keskel istuv poisike üritas spinninguga lanti järel vedades kala püüda. Vahepeal üritas
kahene raft sisekurvi lõigates meist möödu. Seda ei saanud loomulikult
lubada, lükkasin nad pisut ebasportlikult aeruga meie raftist kaugemale.
Seejärel suurendasime kiirust ja saavutasime 50 m edumaad. Järgmisel
möödamineku katsel pakkusime konkurentidel õlut, et nende hoogu
pidurdada. Nad võtsid küll õlle vastu, kuid see ei vähendanud nende
kiirust. Püsisime veel mõnda aega nende kannul, kuid siis loobusime
võistlusest. Tegime puhkepausi ja võtsime kehakinnitust. Kui uuesti
liikuma saime olime jäänud jõele üksi. Sõudsime vaikselt edasi vahepeal
õlut libistades ja üritades kaldal seisvate kalameeste ja -naistega
suhtlust algatada. Ühes kalastajate mootorpaadis näitati meile umbes
poolemeetrist koha, mis oli jõekäärus landiga püütud. Vahepeal oli
suurest õllejoomisest tekkinud kõigil osalejatal tung vesi välja lasta.
Julgemad tegid seda üle ahtri, tagasihoidlikema jaoks tegime mõned
korrad metsapeatuse kalda ääres. Lõpuks jõudsime esimesse
kontrollpunkti. Seal pakuti meile spordijooki ja leiba. Samuti oli
võimalik kontrollpunktis ujumas käia ning keha kergendada.
Kuna kahene
kummipaat oli meist 40 minutit eespool ei olnuid aega pikkemalt peatuda.
Võtsime samad kohad sisse ja otsustasime vahelduseks sõita
ümberpööratult, nii et enne ahtris olnud suusahullude lipp jäi vööri.
Nii siiski sõit hästi ei sujunud ja varsti pöörasime rafti esialgsesse
suunda tagasi. Teekond kahe kontrollpunkti vahel kulges enamuses ajast
soostunud heinamaal, mille vahele oli jõgi oma sängi rajanud. Ainukest
elevust pakkusid mööduvad mootorpaadid, mille tekitatud külglained
ähvardasid rafti külili keerata. Tuju ülalhoidjaks oli Andero, kes üritas
lisaks paadiolijatele suhelada ka kaldal istuvate kaluritega.
Tavaliselt lõppes kaldal olijate vastus käelaiutamisega, sest ilmselt ei
mõistnud kalurid eesti keeles vastata. Väikest elevust tekkitas
vahepeal lähenema ja siis jälle kaugenema hakkanud Laeva mobiilimast.
Tõeline rõõmustamine toimus siis, kui kaugelt hakkas, paima Tallinna
mnt. sild. Hakkasime jälle üksteisele rütmi lugema -Seekord oli
rütmisõnaks "Õlu!" Minul läks rütmilugemisest juba hääl kähedaks.
Teisest kontrollpunktist olid lisaks leivale ja spordijoogile ka
banaanitükid. Küsimise peale toodi autost ka kobar banaane ja päts leiba
kaasavõtmiseks. Kontrollpunktist lahkusime kell 17:05. Arvestasime, et
kõvasti pingutades suudaksime kantrollaja lõppuks, ehk kella 20:00'ks
jõuda finišisse. Hakkasime kiirelt sõudma. Kaua kestnud harjutamise järele ei
tekkinud enam üksteise rütmis püsimisega probleeme. Vahepeal pakkus jõgi
ka alternatiivteekondi, kuid meil polnud jõudu ja tahtmist, et pisut
pikem, kuid samas ka huvitavam teekond valida. Nägime jõe ääres juba
telkidega kalamehi. Meelis teadis rääkida, et mööda paremat kallast
läheb linnuvaatlus rada, mille tarbeks on isegi korralike sildasi
väikestele harujõgedele ehitatud. Tartust algaval Jänese rajal on
sellised sillad ammu kurjade maaomanike poolt lõhutud, kuid metsikus
looduses peavad need kenasti vastu. Umbes tunni tee kaugusel viimasest
kontrollpunktist märkasime poisikesi skuutriga uljaid kaari tegemas.
Kuna seal läheduses oli sobiv randumiskoht ballastvee väljalaskmiseks,
siis saime tunnistajaks seigale, kus äkki kohale ilmunud veepolitsei
noortele ilmselt puuduvate päästevestide eest noomituse tegi.
Natuke maad edasi märkasime pikka õngitsejate rivi. Tegemist oli
kalapüügi võistlusega, kus igal koha juures oli ka vastav number maase
löödud. Üritasime enamuse kalastajatega suhelda. Meie silme all
tõmbasit mitu õngitsejat väikesi kalu välja. Seega näkkamine oli üsna
hea. Peale kalapüügi võistlust hakkaski paistma kauaoodatud
rauteesild. Peale seda oli jõgi juba paljude jaoks tuttav. Võtsime ka
korraldajaga ühendust ja teatasime oma asukohast, sest eelnevalt olid
finišis oodanud pealtvaatajad informeerinud meid finišikaare
mahavõtmisest. Kartsime, et korraldajad panevad kell 20:00 poe kinni ja
meid loetakse katkestajateks. Sigrid rahustasid meid maha teatades,
et võeti ainult kaar maha, aga finiš jääbi ikkagi avatuks. Viimased 6
km olid juba tuim sõudmine, sest väsimus nõudis oma ja ka Anderol jäid
lõualihased valusaks. Kui juba Tartu piirile jõudsime, siis kohatasime
Jõmmut, kes meis ülesvoolu mööda sõitis. Lehvitasime vastastiku nagu
enamusel mööduvatele laevadele. Kui vabaujulani jõudsime, siis tekkis
väike hasart võistelda kaldal koera jalutava neiuga. Kuna koer nõudis
vahepeal oma peatusi, õnnestus meil jalakäiast lõpuks mööda saada.
Vetelpäästejaamast mööduses nägime, kuidas parvesaun kai küljest lahti
haakub ja vastuvoolu meie suunas läheneb. Lõpuks jõuame TÜ spordihoone
sõudebaaside juures asuva kaini. Kai ääres lehvitab Sigrid meile ja
fikseerib aja 10 tundi ja 40 minutit. Kai ise on aga lukku pandud ja
korraldajad soovitavad randuda kõrval oleval mudasel rannaribal. Tuleb
veel jälgida, et paadiga veest väljaulatuvtele roostes metallpostidele
otsa ei sõidaks. Kui lõpuks maale sain, siis ei suuda algul värisevate
käte ja jalgade tõttu eriti midagi mõistliku teha. Kui 10 minuti pärast
juba rohkem liigutada suutsin, siis tõmbasime paadi kaldale ja
tassisime bussini.
Oli vaja leida veel võti, millega paadi kork maha
keerata. Võtit ei leidnudki, kuid korraldajal olnud näpitsatega sai
korgi siiski maha. Edasi lugesin jakid üle ja tõstsin bussi nagise.
Paadi bussi toppimine õnnesus tänu ühisele jõule päris hästi. Vahuri
ratta paigutasine eesotsa, õllekasti paati. Sain veel viimase supi, mis
järgi oli jäänud, alla kugistada ja istusin siis bussirooli. Viisin
Elmo möödaminnes Lõunakeskusesse.Sealt edasi suundusin Sihva poole. Kuna
olin üsna väsinud, siis sõitsin vahepeal ainult 70-80 km/h. 23:00
paiku olin jõudnud Annemäe turismitallu, kus pidin paadi üle andama.
Kahekesi oli paati üsna raske bussist käte saada. Pidime natuke õhku
välja laskama. Endal olid käed nii nõrgad, et sikutada eriti ei jõudnud.
Õhu välja laskmise oli spetsialavõtit vaja. Helistasin Vahurile, et
võtme suhtes küsida, kuid vastust ei saanud. Hakkasin siis kabiinis
otsma ja leidsingi võtme üles. Seega sai paate edukalt tagastatud.
Tagasi Tartusse jõudsin pisut enne südaööd. Andsin bussi võtmed Vildesse
ja jalutasin sealt Raatuse parklasse, kuhu olin oma auto jätnud. Enne
kojujõudmist tagastasin veel laenatud külmakasti Katrele.
GPS'i abil salvestatud teekond
Kõik Katre poolt tehtud pildid
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar