5. august 2012

Hell Eesti tuur 30.07-04.08.2012

30.07.2012  Tartu - Oandu - Võsu

Pühapäeva õhtul selgus, et Helina ei saa tuuril osaleda. Seetõttu leppisin Pille ja Elmoga kokku alustada tuuri esmaspäeva õhtul. Algselt oli kavas alustada teisipäeval. Ennelõunal käisin Prismas sisseoste tegemas. Võtsin umbes sama menüü mis proloogil, arvestades ainult pikema kestvuse ja väiksema sööjate arvuga: 4 pakki putru, 5 pakki makarone, 8 lihakonservi, 2 leiba, 800g juustu, 4 pakki kommi, 3 pk. küpsiseid, 2 kg grillvorsti, 2 pk. teed. Elmo võttis omalt poolt kohvi ja Pille moosi ning värsket kurki ja tomatit. Selle menüüga sai matkal ilusti läbi, üle jäi ainult 2 pakki makarone ja 3 konservi. Kui toit ostetud, siis kiirustasin koju asju pakkima. Tänu omandatud kogemusele läks ratta sadula vahetus läks nüüd juba palju kergemalt . Kell 16:30 olin minekuvalmis. Täisvarustuses ratast oli üsna raske maast õhku tõsta.
Lahkumine kodust
Jakobi mäest suutsin siiski 12 km/h kiirusega üles vändata. Vaksalis kohtusime Pille ja Elmoga, et sõita rongiga Tapale. Kuna rong väljus 2. platvormilt tuli ratas läbi tunneli sinna toimetada. Ratta jaama tunneli kitsast rennist üles lükkamiseks  pidin kasutama kaasreisija abi, sest üksi ei saanud korraga eest juhtida ja tagant lükata. Ka rongi sisemiseks oli vaja kaaslase abi.  Tapale jõudes oli meil 1,5 tundi aega Rakvere rongi väljumiseni. Käisime kohalikus Grossi poes aega parajaks tegemas. Poe juurde jõudes algas paduvihm. Seisime välisukse ees katuse all ja sõime küpsiseid. Vihma taandudes suundusime tagasi vaksali perroonile, kus Pille pakkus kaasavõetud praetud linaskit ja räime. Meie seltskonnaga liitusid kohalikud napsivennad, kes tundsid matka vastu huvi. Proovisime ka nende pakutud kirsiveini, mis osutus üsna maitsvaks. Rongiga sõitsime Kadrinasse. Seal tuli koos meiega maha veel 2 rattamatkajat, kes suundusid oma jutu järgi Võsule. Lubasime nendega kokku saada, kui läbi Oandu Võsule jõuame. Sõitsime  kõigepealt Viitnasse. Kõrts juures tegime väikese peatuse, kus korrigeerisin oma ratta sadula kallet. Edasi suundusime läbi Võsupere ja Kakuvälja Sagadi mõisa juurde. Sealt pöörasime rattad Oandu suunale. Sagadi mõisa juures pidime sisse lülitama esilaternad, et ennast nähtavaks taha. Oandus oli juba nii hämar, et stardipildid tulid teha öövõtetena.
Start Oandust
Kõigepealt leidsime Oandu telkimisala, kus olid juba mõned autodega telkijad ees. Üks neist tegigi esimese grupipildi. Edasi suundudes leidsime üles Oandu looduskeskuse, mis oli aga avatud ainult 10:00-17:00. Nii jäid algul täpsemad kaardid saamata. Matkaraja alguses tegime automaatpildistajaga teise võtte ja suundusime seejärel teele. Oandust Võsuni kulges pisut liivane metsatee, mis oli suhteliselt hästi sõidetav. Sõitsin ise taga, näidates võimsaima esitulega teistele teed. Umbes 23:30 olime jõudnud Võsu telkimisplatsile. Vahepeal oli hakkanud ka vihma tibutama. Telkimisplatsil oli õnneks katusega söögilaud, mille alla oli hea asjad panna. Samuti leidsime katusega lõkkekoha, mille all olid isegi lõhutud puud koos hakkega eelmiste matkaliste poolt valmis pandud. Seega süttis lõkke kergesti. Laagriplatsi juures olevast jõest sai tee jaoks vett võetud ning ennast pestud. Grillisime vorstikesi ja jõime teed kõrvale. Kui söödud, siis  vaatasime veel kaarti, kas oleks võimalik minna mere äärde jalutama. Selgus, et meri jääb 1,7 km kaugusele,mistõttu loobusime öisest suplusest ja läksime magama. Terve öö otsa tibutas ja oja sulin mängis unemuusikat...

31.07.2012 Võsu-Jussi

Ärkasin 6:00 ja läksin oma tavapärast hommikujooksu tegema. Jooksin Võsu mereranda, kus käisin ujumas ja tegin jõuharjutusi. Tagasi laagrisse jõudes olid teised juba ärganud. Valmistasime kaerahelbeputru, pakkisime asjad ja suundusime  matkateele. Enne äraminekut tegime veel laagriplatsist pilti.
Võsu laagriplatsil
Ahi
Sõitsime algu pisut Rakvere maanteed mööda ja suundusime siis metsateele. 4,5 km kaugusel Võsust märkasin metsateel  purustatud klaasidega ja eemaldatud numbrimärgiga  avariitunnustega sõiduautot. Teatasin mahajäetud autost politseisse. Edasi sõites muutus rada järjest raskemaks. Suhteliselt hea sõidetavusega tee asendus männijuurikatega jalgrajaga, kus raske rattaga sõitmine oli üsna tülikas. Samas jalgsimatkajale poleks mingeid probleeme tekkinud. Natuke hiljem lisandusid puujuurikatele ka mahalangenud puud, mille ees tuli peatuda ja ratas üle tõsta. Külateedel sõites tegime pilti suurest savipõletusahjust. Vahepeal leidsime ühe külapoe, mis paistis olevat aga ostjate puudusel jäädavalt  suletud. Kui uuesti metsavahele jõudsime, siis tuli jälle läbida kitseradu üle juurikate.  Nõmmeveskis tegime väikese vahepeatuse. Kohtasime seal Moskvast  tulnud turiste, kes kiitsid Eestimaa loodust. Eespool oli ka üks venelastest lastelaager, kes kõik meile järjest eesti keeles "Tere!" püüdsid karjuda.  Edasi läks rada veelgi karmimaks: juurikatele lisandusid  järsud tõusud ja laskumised ja mudased metsaveo teed.
Läbi muda ratast lükates
Pärlijõest vett võtmas
 Kui mudane tee läbi sai, siis hakkasid pihta  jälle juurikatega kitserajad. Vahepeal jõudsime Pärlijõe oruservale, kus oli astangutega juga. Võtsime sealt joogivett ning tegime pilte. Vesi oli väga hea maitsega.

 Kalmeoja laagriplatsil tegime väikese peatuse. Sain esimese hammasratta poolt tekitatud jalahaavale lasta plaastri peale panna.
Kohalikega koos ujumas
Edasi suundusime Viru raba peale, mille läbisime laudteel rattast käekõrval lükkates. Hea tahtmise ja osavuse juures oleks saanud ka laudteel sõita, kuid ei hakkanud raskete pakiraamide tõttu sellega riskima. Keset raba olevas järves käisime Elmoga ujumas. Seal vestlesime ka kohalike noormeestega, kes olid samuti ujuma tulnud. Mööda laudteed vooris pidevalt välismaalastest turiste, nii et pidime järvest väljatulekuga pisut ootama, enne kui  platvorm turistidest vabaneb. Peale ujumist ronisime veel vaatetorin, kus samuti pildistasime vaadet ja iseennast.
Rabast välja jõudes ületasime Tallinn-Narva maantee ning suundusime kohe tagasi metsa. Metsateel toimus parasjagu tee remont. Seetõttu pidime korraks kallurist möödapääsemiseks tulema teepalt kõrvale metsavahele. Järvi Pikkjärve ääres tegime hilinenud lõuna, keetes makarone ja teed. Edasi läbisime uuel laudteel Suru raba ning jõudsime lõpuks Jussi järvede äärde. Hõivasime esimese  vaba laagriplatsi. Sama järve ääres oleval teisel laagriplatsil telkisid kooliõpilased koos õpetajaga. Õhtul, kui pimedaks läks, käisin veel täiskuu valgel järves ujumas. Öösel oli telgis magamisega kõigil raskusi, sest telki olid läbi sääsevõrgu tunginud pisikesed kihulased, kes valusasti öö otsa hammustasid. Seetõttu õiget und ei saanudki.

01.08.2012 Jussi-Hiieveski


6:30 pandud äratuse lülitasin välja ja magasin veel 20 minutit, sest olin hommikuks avastanud, et  üleni magamiskotti pugedes ei saa kihulased hammustada. Kui telgist välja sain oli varem kihulaste eest põgenenud Elmo juba lõkke üles teinud. Tegin oma tavalise hommikujooksu, minnes mööda matkateed ettepoole. Jooks kujunes rohkem jalutuskäiguks, sest Jussi erinevate järvede juures oli palju huvitavt vaadata ning lugeda. Eemaldasin rajalt ka ühe mahalangenud puutüve, et hiljem oleks rattaga kergem läbi pääseda. Kui lõpuks 7:40 laagrisse jõudsin olid teised juba hommikusöögiga alustanud. Püüdsin kiiresti süüa ja asjad kokku pakkida. Käisin veel enne äraminekut ujumisprillidega sukeldumas. Järve põhjas avanes suurepärane vaade. Õnnestus isegi põhjas ujuvaid suuri roosärgi märgata. Kell 9.01 saimegi laagrist lahkuda. Nagu hommikusest luurest näha oli, ootaski meid jälle raske metsarada muda, juurikate ja järskude tõusude ning laskumistega. Pille tegi ettepaneku rada pisut lühendada, kuid meie Elmoga hääletasime selle maha, kuna eesmärgiks oli võimalikult täpselt RMK matkarada järgida. Kui järvede vahel tiirutamine oli lõppenud, siis jõudsime maalilisele kanarbikuväljale, mis oli tekkinud metsatulekahju tõttu. sellest tegime ka pilte:
Edasi läks rada kergemaks. Jõudsime Aegviidu terviseradadele, mis olid Tallinna maratoni käigus korduvalt läbitud. Ännijärve juures tegime väikese puhkepausi. Kuna keegi ujumissoovi ei avaldanud, siis sõitsime edasi. Varsti jõudsimegi Aegviitu. Tegime kõigepealt kauaoodatud poepeatuse, kus ostsime ketšupit, pakkisuppe, leiba  ja saia menüü rikastamiseks. Seejärel suundusime Aegviidu Looduskeskusesse. Saime sealt kaardid raja läbimiseks ning suulist infot võimalike raskuste koha. Veel võtsime kõik pudelid vett täis. Kuna Looduskeskuse juurde olid ehitatud väravad, mis märkisid tähistatud loodusraja algust, tormasime seda rada läbima, kontrollimata, kas rabas kulgev õpperada üldse ühtib RMK matkateega. Kui olime 3 km ratast rabas käekõrval lükanud,  tundus asi esimest korda pisut kahtlane.Tulime rada mööda looduskeskuse juurde tagasi, kus suundusime Piibe maanteed pidi kulgevale õigele rajale. Ka sellel  rajal õnnestus meil korra ära eksida. Õnneks oli seekord tegemist kergesti sõidetava metsateega. Kuna vahepeal oli hakanud vihma sadama, siis veetsime suurema hoo puu all koormakatte varus isudes ja kaarti lugedes. Saju vaibudes suundusime tagasi matkateel asuvaleNikerjärve laagriplatsile, kus tegime ka lõunasöögi. Seekord oli makaronide asemel nuudlisupp. Lõunat tegime katusega puukuuris, sest vihmakindel söögilaud oli teise seltskonna poolt juba hõivatud. Taustaks mängis mobiiltelefonis salvestatud 80-ndate aastate muusikavalik.  Peale lõunat oli sadu juba päris vaibunud. Suundusime Valgehobusemäe suusakeskuse poole. Sinna jõudes tuli läbida veel üks raske soine metsatee enne kui jõudsime talvelaagri päevilt tuttavatele matkaradadele.
Noku laagriplats
Noku laagriplatsil tegime  järjekordse grupipildi ja suundusime Kakerdaja raba läbivale laudteele. Raba lõpus puhkasime pisut jalgu ning sõitsime mööda kruusateid edasi Aravete suunas. Vahepeal oli jälle vihma hakanud sadama. Tegin ettepaneku varju minna, kuid Pille ja Elmo soovisid edasi sõita. Tõmbasin siis oma vihmakeebi peale ja sõitsime täiel kiirusel Hiieveski laagriplatsi suunas. Vahepeal täitis Elmo Jägala jões veepudeleid.
Jägala jõel
 Seejärel oli suurem sadu läbi ja sõit jätkus täiel kiirusel, et pisut sooja saada. Hiieveski laagriplatsile jõudsid Elmo ja Pille esimesena. Olin teistest keepi maha võttes pisut maha jäänud. Järgi võttes kihutasin esimese hooga Ardusse. Seal tagasi pöörates saime laagriplaatsil kokku. Kuna laagriplats ei tundunud väga hubane ja Regio kaardil oli 3 km eespool samuti telkimiskoht märgitud, siis suundusime seda kohta vaatama. Poolsaarel asus 2 tasulist telkmiskohta. Kuna hinna sees ei olnud isegi lõkkepuid ning teine koht asus väga võsa sees (palju sääski), siis otsustasime tasulistest kohtadest loobuda ning suundusime tagasi Hiieveski laagriplatsile. Sõitsime Elmoga kiiresti ette, et lõke rutem põlema saada. Valmistasin 3 toigast ja pesunööri kasutades ka improviseeritud  pesukuivati. Seega saime õhtu jooksul kõik asjad ilusti ära kuivatada. Tuju aitas pisut üleval hoide Jägermeister, mis peale külmetamist läks isegi Elmole peale. Peale magamata ööd saabus uni kiiresti.

02.08.2012 Hiieveski-Mukri


Hommikul ärkasin 6:50. Jooksin kõrval asuvasse turismikeskusesse, kus pidi reklaami järgi kohvik olema. Turismikeskuses oli kõik vaikne. Kohvikul mingeid lahtioleku aegu polnud. Ilmselt oli see mõeldud majutusega külastajatele, kes nii vara alles majades magasid. Kohikusse oli vaja minna, et lasta seal Garmini GPS'i laadida. Selgus, et kaasaolnud päikesepatarei suudab pisut vähem energiat koguda, kui GPS kulutab. Seetõttu oleks olnud vaja kodus paneeli aku täiesti täis laadida, mida aga ei jõudnud ajapuudusel teha. Jooksin siis korraliku tempoga kokku 4 km. Laagrisse jõudes pesime veehoidla ääres ratastelt eilse pori maha ja asusime seejärel hommikupudru kallale.
Hiiemäelt lahkumas
10:24 saime liikuma.  Jälle pidid teised minu taga pisut ootama. Suundusime piki matkateed eelmisel päeval vaadatud telkimiskohtade poole tagasi.  Seal olid päris järsud tõusud ja laskumised. Ühe laskumise järel tuli mahalangenud puu vahelt läbi pugeda. Ületades Tallinna maantee, liikusime mööda külavaheteid umbes 42 km. Seejärel keeras  matkatee jälle soisele metsarajale, kus tuli 2 km ratast käekõrval lükata või kõige kergema käiguga sõita üritada. Raskeim pakiraam tegi mul teiste tempos püsimise keeruliseks. Metsast väljudes jõudsime Loosalu laagripaika. Enne oleksime äärepealt jälle vales suunas liikuma hakkanud. Kuid demokraatlik otsus osutus õigeks. Loosalus oli kena laagripaik, kuid puudus vesi. Elmo sõitis siis täisvarustuses rattaga lähedal asuvasse rappa, tuues sealt toiduvalmistamiseks vajaliku veekoguse.  Tegime jälle lõunaks traditsioonilisi makarone lihakonserviga. Kui makaronid söödud, pakuti teises laua otsas ka kohvi küpsistega. Peale lõunat läbisime Loosalu raba ja käisime raba keskel olevas järves ujumas.

Peale ujumist vett võtmas
Loosalu raba laudtee oli juba üsna pehkinud, kuid lükata sai ratast edukalt. Rabast väljudes Jõudsime kergelt sõidetavale metsateele, mis varsti suundus külavahele. Lallis pidime pöörama otse Lelle peale, kuid suure kiiruse tõttu sõitime õigest kohast mööda. Seetõttu saime natuke ka suurel teel sõita. Lelles käisime külapoes, kus ostsime jäätist ja ühe õlle kamba peale. Ostsin ka pudeli šampust, et tähistada varsti täituvat 200 km matkatee läbimist. Peale Lellet muutus tee kergeks. Sõitsime veel mööda Tilliniidu laagriplatsilt, kuid ei julgenud sinna sisse pöörata :D Edasi ületasime Koogistes raudtee ja varsti pöördus rada metsa vahele juurikatega kaetud teele. Lühkese raske tee lõpus oli  4m laiune sügav veega täidetud kraav. Et kraavist üle saada tuli kõik pakid rataste küljest maha võtta ja tassida need kubemeni vees sumades üle kraavi. Kui olin juba oma arust kõik asjad üle toonud, selgus, et unustasin mõned ekspandrid teisele kaldale. Seega tuli veel jalad lahti võtta ja korra üle kraavi käia. Peale sellist väsitavat manöövrit pidime veel ratast 500 meetrit mööda põllu serva lükkama, enne kui sai jälle sadulasse istuda. See kraav oli tegelikult ka viimane raske lõik rajal. Edasi suundusime mööda kruusateid Mukri laagripaika. Kaardil märgitud rada ei ühtinud  Mukri rabas tähistatud matkateega. Läksime siiski ratastega otse laagripaika ja sõime seal õhtust ning tähistasime šampusega 200 km läbimist, millest jäi ametlikult puudu  veel mõni kilomeeter. Pimenedes tegime täiskuu valgel  laudteel jalgsimatka ning külastasime ka 14m kõrgust vaatetorni. Ilmnes, et vaatetorni tipus oli palju soojem kui all rabas. Korraks tekkis isegi uitmõte minna torni tippu magamiskottidega ööbima.  Lisaks märkasime rabateel mitmeid jaaniussikesi.  Kuigi ilusad rabajärved kutsusid öisele kuuvalguses ujumisele, loobusime sellest plaanist, sest alkohol ja ujumine ei käi teadupärast kokku. Kui matk tehtud, pugesime telki magama. Vajusin pikali visates kohe unne.

03.08.2012 Mukri-Ikla


Ujumiskoht Mukri rabas
Hommikul ärkasin hästi puhanuna pisut enne kella 7:00'i. Suundusin Mukri rabasse tagasi hommikujooksu tegema. Kuni vaatetornini jalutasin ja tegin rabast pilte. Käisin ka rabajärves vesirooside vahel ujumas. Peale ujumist jooksin rahulikus tempos laagrisse. Teised olid juba ärganud, pudru valmis teinud ja ära söönud. Minu pudruosa olevat kohalik karu eineks võtnud. Õnneks jagus siiski sööki piisavalt. Peale asjade pakkimist suundusime kell 8:55 jälle teele. Kuna GPS'i aku oli väga tühi ja päikesepaneeli võimsus ei suutnud seda laadida, siis tegime Kellissaares pikema peatuse, kus tõmbasin teekonna säilitamiseks mobiili Endomondo rakenduse. Laadisin seal ka vahepeal kogutud energia Garmini GPS'i. Kellissaarest suundusime Kurgja Talumuuseumi, kus õnnestus anda GPS ja Pille telefon administraatori käte laadima. Istusime 30 minutit murul ja libistasime õlut kuni seadmed energiat kogusid.  Täiendasime ka Rehe tares veevarusi. Kurgjast välja sõites ei vaadanud korralikult kaarti ja seetõttu suundusime valele teeotsale, mis suundus Suurejõele. Alles seal märkasime, et olime tulnud täiesti valesti. Kuna plaanis oli õhtuks Iklasse välja jõuda, siis me tagasi enam ei pöördunud, vaid sõitsime selle asemel mööda suurt maanteed vastutuulega võideldes Vanaõuele. Vahepeal kohtasime kahte rattamatkajat, kes olid Iklast eelmine päev startinud ning suundusid Oandu suunas. Nad üritasid meie tuules samuti Luiteni jõuda, kuid jäid varsti maha, sest meie matkakiirus oli  noormeeste jaoks liiga suur. Vanaõuele jõudes ühinesime jälle tähistatud matkateega. Varsti jõudsime Hüpassaare laagriplatsini suunduva teeotsani. Kuna Elmo ja Pille ei  soovinud 2 km kõrvalpõiget teha siis leppisime kokku, et nad sõidavad Oksa laagriplatsile, seniks kuni mina Hüppasaares ära käin.  Käisin laagriplatsil ära ja tegin seal paar pilti. Sissepääs platsile oli väravaga suletud, mis pidi lambaid kinni hoidma. Sisenemisel tuli värav avada ja enda järel uuesti kinni panna. Olles teistele nii paraja edu andnud õnnestus mul kuni Oksani täiskiirusel sõitmist proovida. Oksal tegime kiiruga lõuna, pannes seekord makaronidesse  2 lihakonservi tavapärase ühe asemel. Kuidagi oli vaja ju ülejäävast toidust vabaneda. Kui lõuna söödud ja asjad ratastele pakitud,  avastas Elmo, et tema ratta esimene kumm on tühjaks saanud. Kiiruga vahetas ta kummi. Kohe peale starti ületasime laagriplatsi lähedal parasjagu remonditavat silda. Ilmselt põhjustaski kummi katkmineku mõni remondimeeste poolt maha pudenenud terav ese. Edasi olid sõitmiseks pikad ja igavad sirged. Eriti tüütud on need jalgsimatkajatele, kes pidid kümneid kilomeetereid monotoonsel maastikul kõndima.

Lõpupilt Läti laagris
Läti laagris kohatud jalgsimatkajad
Kõrtsi-Tõramaa laagriplatsist ja looduskeskusest sõitsime peatumata mööda, sest tahtsime Elmoga igal juhul tänase päeva sees Iklas lõpetada. Pisut enne Läti laagriplatsi hakkas vihma sadama. Tõmbasin endale keebi peale, kuna teised sõitsid vihma trotsides nagu varem. Kuna keebi pealepanek võttis oma aja ja keebiga sõit tekkitas arvestava tuuletakistuse, siis jõudsid Pille ja Elmo pisut enne mind Läti platsile. Laagriplatsil oleva katuse all kohtasime kahte jalgsimatkajat, kes tulid Kurgjalt Ikla poole. Nad olid samuti Tartust ja meesterahvas oli suusahulludega orienteerumispäevakutel juba kohtunud. Tegin nendest ka pilti. Kuna Pille kavatses laagrist üksi Kõpu sõita, siis jätsime Pillega hüvasti. Tegime ka viimased ühispildid. Enne seda vaatasime rauast vaatetornist vaadet ümbritsevale luhale. Teatasin ka telefonis tuuri idee kaasautor Helinale  retke peatsest lõppemisest.
Kopraonu tareke
Edasi suundusime koos Elmoga Ikla suunas. Sõita oli veel 95 km. Õnneks olid rajad kõik korralikult läbitavad, ainult äsja sadanud vihm oli mõnes kohas kruusatee pisut pehmeks teinud. 2 km enne Kopra taret kohtasime kaht inglise keelt rääkivat jalgsimatkajat, kes meilt teed küsisid. Näitasin neile kaardilt, kus me asume ning soovitasin minna Kopra tare laagriplatsile ööbima. Ise jõudsime enne neid kohale. Täiendasime veevarusid ja sõime Elmo poolt kaasa tassitud serbeti ära. Samuti tegime pilte Kopra tarest. Kui hakkasime lahkuma, olid ka jalgsimatkajad onnini jõudnud. Jätsime hüvasti ja suundusime edasi Kilingi-Nõmme poole.
 Kilingi -Nõmmelt leidsime ühe toidupoe, kust ostsime jäätst ja ühe õlle kahepeale. Lasin poemüüjal ka tühjeneva akuga GPS'i seinast laadida. Müüja jaoks oli täielik üllatus, et käekella on võimalik vooluvõrkust laadida. Lisaks ostsime teepeale söömiseks banaane ning varupatareid rattalambi jaoks. Ka siin andis puudulik kodutöö ennast tunda. Oleksin võinud võtta rohkem akusid kaasa. Nüüd pidin keskkonda ühekordsete patareide kasutamisega rohkem reostama.  Kilingi -Nõmmest välja sõites panin endale soojendusdressi peale, et rohkem nähtav olla. Samuti kinnitasin purunenud helkuri rattakoti külge. Sõita oli jäänud umbes 60 km. Otsustasime Elmoga, et teeme iga 10 km järel väikese söögipausi. Sõit kulgeski plaanipäraselt. Telefonist saime teada, et saateauto on juba Tartust Ikla poole teel. Pimedaks minnes selgus, et rattalambi patareid olidki tühjaks saanud. Vahetasin akud ja panin ka väikese võimsusega pealambi otsaette, et oleks võimalik spidomeetrit vaadata.  Kruusateedel lippas Elmo ratas pisut paremini. Massarus algas vihmasadu. Sõita oli jäänud 30 km.  Tundsin äkki, et on saabunud teine hingamine. Suutsin hakkata ise vastutuult vedama ja tegin seda väikeste puhkustega, mil vedas Elmo, kuni Iklani välja.  Kui olime mereni jõudnud, siis asendus vastutuul küljetuulega. Seega enam  nii raske sõita polnud. Täpselt kell 01:00 öösel olime jõudnud viimase RMK sildini, mis tähistas retke lõppu. Käisime veel korra üle Läti piiri, kuid kuna saldējums'i enam kuskil ei müüdud, pöördusime piiripunkti tagasi. Telefoni kaudu juhendades jõudis ka Elmo naine autoga õigesse piiripunkti.
Finiš Iklas
Tegime viimased pildid ning asusime Tartu poole teele. Algselt plaanisin veel meres ujumas käia, kuid kuna pildistmine ja asjade autosse pakkimine tekitas külmatunde, siis loobusin sellest mõttest.  Autos vajusin tagaistmel kohe unne. Imestasin, et Elmo suutis Tartuni autot juhtida. Enne Kilingi -Nõmmet tegime ühes Statoili bensukas kohvipeatuse. Siis helistas Urmet, kes oli kuskilt tead saanud  tuuri lõpust. Meid kutsuti Jõulumäele, kus osa suusahulle valmistus Nevene rullsuusamaratoniks. Pidin kahjuks liigse väsimuse tõttu keelduma.  Tartusse jõudes oli väljas juba valgeks läinud.

 

Lõpetuseks


  Tänan tuurist osalejaid meeldiva seltskonna eest retke läbimisel. Arvan, et Pille ja Elmoga võib vajadusel isegi luurele minna.  Loodan, et tuleval aastal õnnestub sama seltskonna ja uute liitujatega seekord ära jäänud Balti tuur täies mahus läbi viia.

Lingid

Kõik pildid
Hell Eesti tuur 1. päev
Hell Eesti tuur 2. päev
Hell Eesti tuur 3. päev
Hell Eesti tuur 4. päev
Hell Eesti tuur 5. päev 








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar