Suusahullude rabamatk Hüpassaare-Toonoja-Karukose-Ördi 22.09-23.09.2012

Laupäeva hommikul hakkasin kodust kell 6:50 sõitma, et jõuda kella 7:00'ks laululava alla, kus toimus kogunemine ning autodesse jaotamine.  Kokku tuli matkale 14 inimest: Vahur, Ain, Kaire, Arne, Iris, Taavi, Kairi, Kristin, Elmo, Väino, Pille, Madis, Helen ja Tarvo. Läksime 4 autoga, et oleks võimalik stardi, finiši ja laagripaiga vahel  manööverdada. Lisaks oli Ain oma autole pannud 3 jalgratast, millega sai esimese päeva õhtul tuua 3 sõidukit Hüpasaarest Karukose ööbimiskohta tagasi.  Minu autose tuli kaasreisijaks Väino. Teistes masinates oli igaühes 4 inimest. Oleksime saanud vajadusel minna  ka 3 masinaga, kuid siis tulnuks peale matka olla tund aega märgade riietega ning tugevamad matkajad pidanuksid  viimasel päeval tegema 25 km pikkuse rattasõidu Ördilt Karukosele, et autod ära tuua.
 Tartust  sõitsime Ördi  metsamajaksese juurde, kuhu jätsin oma auto koos teiste matkaliste kuivade vahetusriietega. Edasi suundusime 3 masinaga Karukose ööbimispaika, kus oli renditud selleks RMK matkamaja. Jätsime kõik varustuse  ning jalgrattad matkamajja ja suunusime autodega Hüppassaarde. Hüpassaares asuva Mart  Saare majamuuseumi juurest suundusime Kuresoo rappa. Esimesed kilomeetrid kõndisime mööda traatvõrguga kaetud laudteed. Seejärel pöördusime teelt kõrvale ja hakkasime liikuma Toonoja poole. Matka teejuhtideks olid  Ain ja Tarvo. Kui rada jõudis esimese kindlate kallastega lauka äärde, siis otsustasin kohe seal ujumas käia. Kuna vesi oli juba pisut jahedamaks muutunud, siis võis seda suplust lugeda algava talisuplushooaja esimeseks treeninguks. Sellel ajal kui ma märgi riideid selga panin olid teisid juba edasi liikunud. Tänu Vahurile, kes pisut maha jäi, et mind järgi oodata, ei kaotanud teisi matkalisi madala männiku vahel ära. Lisaks oli minu Garmini GPS'il ka kompass, mille järgi oskasin vajadusel suunda hoida. Ilm oli üsna päikesepaisteline ja seetõttu tuli üleliigsetest riietest vabaneda. Lõunaks jõudsime suuremale rabasaarele, kus asus Toonoja mahajäetud talu. Talu kõrval asus taastatud suitsusaun, mille ääres pidasime maha lõunapausi.  Saun oli värskelt remonditud ja mõeldud matkajatele kasutamiseks. Uue lae järgi oli näha, et seda hoonet oli kasutatud ainult ööbimiseks, mitte aga saunana. Peale lõunapausi kirjutasime  oma kohalolust külaliste raamatusse ja  suundusime jälle rappa. Enne pidime ületama ka umbes meetri sügavuse jõe. Mõned matkalised said sellest suhteliselt kuiva jalga üle kuid enamus said vähemalt sümfüüs'ini märjaks, nagu matka alguses olnud juhendis ka hoiatatud oli.
 Teine rabalõik oli pisut pehmem, kui esimene pool. Tihiti tuli kasutada nelikvedu ja mätaste peal põigeldes  leida võimalus ilma sissevajumata edasi liikuda.  Vahepeal korraldati ka keset raba spordivõistlusi kaugushüppes ja sprindis. Plaanisime teha ka võistluse sügavushüppes. s.t. kes kõige sügavmase rabasse sisse hüppab on võitja, kuid loobusime siiski sellest alast ohutuse huvides. Pisut enne raba lõppu oli eriti pehme koht. Esimesed tulijad, kelle hulgas ka mina olin meelitasid siin tagantpoolt tulijaid samast kohast läbi tulema. Pärast tegime  pilte teiste ukerdamisest. Madisel õnnestus ainukesena pehme koht nii ületada, nii et sissevajumist ei toimunud. Peale raba läbimist käisime veel laudtee ja ujumisplatvormiga varustatud rabajärves ujumas. Ma ise ujusin koos pikkade pükste ja sokkidega, et neid soomudast puhtamaks saada ja vältida märgade riiete selgatõmbamise probleemi. Peale ujumist läksime kauaoodatud vaatetorni juurde. Sealt kõndisime  mööda metsarada edasi Karukose matkamaja suunas. Metsas olid puudele märgitud eelmise ja üleeelmise aasta suurvee aegne veetaseme seis. Kohati oli vesi ulatunud  maapinnast lausa nabani. 
  Karukose majja jõudes vahetasime märjad riided kuivade vastu. Vahur, Ain ja Tarvo panid rattariided selga ning sõitsid ratastega Hüppassaarde tagasi, et sealt 3 autot laagrisse tuua. Kõige varem saabunud Pille ja Elmo panid sauna küdema. Toitu valmistasime Kaire juhendamisel lõkkeplatsil  maja varustuse juurde kuuluva suure potiga. Õhtusöögiks olid makaronid hakklihaga. Joogiks keedeti teed. Kui  hakkasime õhtusööki lõpetama, siis saabusid lõpuks ka autojuhid tagasi. Koos istuti lõkke ääres edasi ja muljetati toimunust.  Magustoiduks küpsetasime vahukomme, mida sai serveerida küpsiste ja šokolaadiga.  Vahur demonstreeris välismaal omandatud kogemust vahukommide valmistamisel. Kõik kiitsid Vahuri poolt gillitud vahukommide head maitset. Tund peale õhtusööki, kui ilm oli juba kottpimedaks muutunud, tegin ettepaneku sauna minna. Saunas oli ainukeseks valgusallikaks mõned küünlad, sest majas puudus elekter. Riided sai siiski pealambi valgel üles otsitud.  Leil oli suure ruumi kohta üsna hea. Leilitamise vahepeal käisime sauna kõrval olevas jões ujumas. Ujumissilda valgustas suur õueküünal. Kui ise vees käisin, siis panin lisavalgustuseks veel pealambi silda näitama. Käisin umbes 4 korda jõe ja saunalava vahet. Seejärel suundusin lõkkeplatsile juttu ajama. Kui  mehed olid saunas ära käinud, siis tuli naiste kord.  Ise panin soojad riided uuesti selga ning tulin lõkke äärde tagasi. Inimesi oli juba üsna väheks jäänud.  Tegin veel üksinda väikese jalutuskäigu lähedases metsas ja läksin majja magama. Kõik teised magasid juba majas. Ainult Väino otsustas proovida väljas presendist tehtud varikatuse all  magamist. Pimedasse majja jõudes puhastasin ühe nari seljakottidest ja tegin sinna magamiskotist ja penost aseme. 
Hommikul ärkasin umbes 7:30 paiku. Tegin oma traditsioonilise hommikujooksu  kilomeeter eemal asuva vaatetornini. Ronisin ka torni tippu, et eile läbitud Kuresood vaadelda. Torn oleks võinud tõesti pisut kõrgem olla, sest isegi tipust ei olnud raba teine serv nähtav. Vaatlesin  ümbrust ja mõtlesin oma mõtteid. Ujumise jätsin ära, sest jooksuga ei õnnestunud eriti sooja saada ning ka aega oli vähe. Samas kuulsin, et  Kaire oli siiski hommikul jões ujumas käinud.  Tagasi jõudes olid teised juba asunud pudru kallale. Sõin ka koos teistega kaerahelbe putru koos rosinate ja moosiga. Kairi küpsetas priimusel veel magustoiduks pannkooke. Kui hommikusöök söödud, siis läksime asju pakkima. Peale pakkimist vahetas Kristin Kairi pannkookide küpsetmisest välja. Nimel jäid Iris ja Kristin teiseks matkapäevaks majja, sest esimese päeva soos müttamine oli nende jalad nii valusaks teinud, et rabas mütata oleks juba väga vaevarikas. Lepisime kokku, et tüdrukud sõidavad hiljem Aini autoga Ördile, kus matk lõppeb. 
Kella 10:00 paiku saime laagripaigast liikuma. kõndinud umbes  pool kilomeetrit, tuli Ainile meelda küsida, kas olin oma auto võtmed kaasa võtnud. Olin  nimel jätnud võtmed Aini autosse hoiule. Kui selgus, et võiti oli autosse jäänud käis Ain joostes sellel järel. Liikusime niikaua grupiga hästi aeglases tempos edasi. Möödusime kõigepealt haabjate valmistamise kohast,  kus oli näha ka pooleli olevaid paate. Edasi ületasime rippsilla kaudu Raudna jõe ning liikusime umbes 7 km mööda metsaradu ning maateed Ördi raba servale. Raba algus võttis meid vastu umbes 30 cm süvuseni vajuva vettinud samblapinnaga. Peale mõne kilomeetri pikkust sumpamist jõudsime lõpuks kõrgsoo ääreni. Sealt edasi liikumine oli võrreldes eilsega suhteliselt kerge. Ainult pidevalt tibutav uduvihm häiris pisut. Samuti olid jalad eilsest liikumisest pisut valusaks muutunud. Seetõttu olin matka teisel poolel tagumises  grupis koos Helena ja Madisega. Kui Ördi raba ületatud sai, siis nägime ka rabaservas Ördi järve. Külma ilma tõttu polnud kellelgi enam soovi ujuma minna. Kiirustasime  veel viimased 800 meetrit kuni jõudsime metsamajani, mille juurde oli ka minu auto pargitud. Kõik vahetasid märjad riided kuivemate vastu.  Varsti tulid ka Iris ja Kristin  autoga meie juurde. Seejärel sõitsime neljakesi Karukosele tagasi, et ülejäänud autod ära tuua ning maja RMK esindajale üle anda.  Karukose metsavahi maja juurde jõudes kohtasime veel kahte seenelist, kes huvitusid ka RMK matkamaja rentimisest. Näitasime neile maja ja jäime RMK esindajat ootama. Peale 30 minutilist ootamist saimegi  maja võtme tagastatud. Sõitsime siis 3 autoga tagasi Ördile, kus teised olid vaherpeal lõkkel supi valmis keetnud. Peale söömist jätsime hüvasti ja suundusime autodega Tartu poole tagasi.  

Esimese päeva pildid 
Aini fotod 
Esimese päeva teekond 
Teise päeva teekond 

Tallinna maraton

Tõusin 6:20 paiku.  Hommikusöögiks oli traditsiooniline kaerahelbe puder õunamoosiga. Eelmine õhtu olime ennast pasta ning kookidega täis laadinud, seega võis hommiksöögi kergemalt võtta, et ei hakkaks jooksu ajal segama. Sõitsime koos Helinaga 7:29 väljuva bussiga Laagrist Vabaduse väljakule. Kohale jõudes tegime kõigepealt väikese soojendussörgi vanalinnas. Rahvast oli veel suhteliselt vähe. Kui jooks tehtud, siis läksime  geele ostma.  Kui kütus maratoni jaoks hangitud, siis tegime veel Vabaduse platsil soojendus- ja venitusharjutusi. Seejärel oli aeg soojendusdressid maha võtta ja pakkihoidu anda. Sellel aastal olid korraldajad pakkihoiu paremini organiseerinud. Kotid sai ilma järjekorrata ära antud. Tunneli juures kohtusime veel klubikaaslaste Tiiu, Kaire ja Kairiga. Soovisime üksteisele edu ja jalutsin siis koos Helinaga stardikoridori. Kuna kavatsesime esimesed kilomeetrid  koos joosta, siis jäime stardikoridori keskele.  Start hakkas üsna rahulikult. Jooksin Helinaga juttu ajades esimesed 2 km  kiirusega 6:30 min/km. Seejärel  jätsin  hüvasti ja lülitasin 2 käiku kiirust juurde. Saavutasin korraks Keenia sportlaste maratoni kiiruse 2:50 min/km. Pulss läks 220 löögini minutis. Sain aru, et sedasi jätkamine lõppeks haamriga ning võtsin kiiruse  alla 4:05 min/km peale . Sellese tempoga joostes möödusin klubikaaslasest Sulevist, kes jooksis 4 tunni tempos. Võtsin korraks hoo maha ja lõõpisin, et soovin Keenia jooksjatele järele jõuda. Sulevi arvates oleksin pidanud natuke varem alustama, et keenialasi kätte saada:D Võtsin kiiruse veel väiksemaks  4:18 min/km peale ja jooksin sellises enda jaoks väga rahulikus tempos pidevalt eespool jooksjatest mööda. Möödusin omas tempos 4:00 ja 3:34 eesjooksjate gruppidest. Enne maratoni kavatsesin esimese 10 km 3:45 grupis  püsida, kuid nende tempo tundus nüüd mulle väga aeglane. Peale Pirita silda jõudsin ka 3:30 grupile kannule. See andis mulle ainult hasarti juurde. Kuna grupp oli üsna tihe, siis pidin möödaminekuks vastasuuna rajal jooksma. Õnneks polnud veel Keenia mehed kohale jõudnud ja rada oli vaba.  Varsti tulidki 2 mustanahalist sportlast vastasrajal politsei mootorata ja sellele järgneva korraldajate jalgratturi järel vastu. Nende liikumise kiirust vaatetes tundus, nagu jookseksid 800 meetrit. Tervitasin 3:30 grupi ees joostes vastutulnud  liidergrupi plaksutades, ning jooksin vaikselt eesliikujatele pidevalt järgi jõudes edasi. Nüüd oli juba minu tempo hakanud teiste jooksjate omale järgi jõudma, kuid kellegi taha püsima jääda ei õnnestunud. Alati möödusin kohe kinni püütud eesjooksjatest. Peale Viimsi tagasipööret otsisin esimese geeli taskust välja. Tegin selle lahti ja ootasin kuni joogipunkt paistma hakkab. 10 km vaheaeg tuli 0:47.49 ja koht oli 286. jookipunkti eel sõin geeli ja jõin 2 topsi jõujooki peale. Tundsin, et enesetunne läks kergemaks. Pirita silla alguses pistsin veel korraldajatelt saadud geeli igaks juhuks taskusse. Mere äärde jõudes puhus tugev küljetuul, mis oli siiski tagasi joostes pigem tagant kui vastu.  Nägin ka kaugel eespool suurt jooksjate gruppi, mille vahele jäi 2 väiksemat gruppi ning mõned üksikjooksajad. Kui esimese suurema grupi kätte sain siis küsisin möödaminnes, kas eespool tegu 3:15 pundiga?. " Ei tea, eks mine vaata" öeldi vastuseks. Lõõpisin vastu, "lähen siis küsin järgi" ja lisasin kiirust.  3:15 pundi  vahele jäänud väiksema grupi sain ka Russalka juurde parki jõudes suure vaevaga kätte, kuid 3:15 gruppi kinni püüda enam ei õnnestunud. Selle asemel noppisin pidevalt grupist mahajääjaid. Uuesti Vabaduse platsile jõudes kuulsin diktorit tevitamas, et legendaarne Ants Kuusik jookseb minust pisut eespool. 21 km vaheaeg tuli 1:37:29 ja koht oli 235. Uuesti Narva maateele jõudes möödusingi Antsust. Tervitasin teda ja tutvustasin ennast kui endist õpilast. Ants vastas, et jookse edasi ja ära jõudu kuluta. Tundsin piinlikust, et raske võistluse ajal teda tülitada söandasin.  Võtsin vahepeal ka teise geeli, lastes joogipunktis korraks mõned jooksjad mööda, keda siis jälle kohe kinni püüdsin. Uuesti mere äärde jõudes oli 3:15 grupp mulle eespoolt lähemale  tulnud. Vahepeal möödusid minust esimene jooksjate paar. Ei lasknud sellest häirida vaid jooksin omas tempos edasi aeglasematest eesjooksjatest möödudes. Tuul oli küll vastu, kuid kellegi taha tuulde jääda ei tahtnud, sest siis oleks tulnud oma optimaalset kiirust alla lasta. Enne Pirita silda oli vahe 3:15 grupiga kõigest 30 m, kuid mul polnud jõudu seda gruppi kätte saada. Selle asemel noppisin jälle mahajääjaid. 30 km vaheaeg tuli 2:18.26 ja koht 203. Võtsin viimse, korraldajatelt saadud geeli sisse. See ei olnud enam nii hea, kui enda omad. Kuid jõudu sain juurde siiski.  Viimane 10 km jooksin suurte raskustega. Oleksin vajanud rohkem ergutamist. Hoolimata raskustest suutsin siiski oma kohta jooksjate rivis parandada, kuigi vahepeal mööduti ka minust. 40. km tähise juures oli kõige raskem koht. Siis suutsin ennast veenda, et kohe saab läbi ja peale Kaarli kiriku tõusu, sain allamäge joostes veel pika lõpuspurdi teha. Finishi aeg oli 3:20.51 ja koht 192. Peale finišit kõndisin 300 m edasi ja jäin maha istuma. Peale seda oli 30 minutit väga valus kõndida. Esialgsest plaanist Helinale vastu joosta ja finišini saata ei tulnud midagi välja.  Selle asemel vahetasin riided. Sõin martoonlaste alal makarone ja läksin tagasi finiši alasse. Kohtusin seal jälle Tiiu, Kaire ja Kairiga, kes olid ka maratoni ja poolmaratoni lõpetanud. Ajasime istudes pisut juttu. Kui nad lahkusid venitasin kuni Helina saabumiseni. Helina lõpetas ajaga 4:51.31, mis oli esimese maratoni kohta väga hea aeg.

Hell Eesti tuur 30.07-04.08.2012

30.07.2012  Tartu - Oandu - Võsu

Pühapäeva õhtul selgus, et Helina ei saa tuuril osaleda. Seetõttu leppisin Pille ja Elmoga kokku alustada tuuri esmaspäeva õhtul. Algselt oli kavas alustada teisipäeval. Ennelõunal käisin Prismas sisseoste tegemas. Võtsin umbes sama menüü mis proloogil, arvestades ainult pikema kestvuse ja väiksema sööjate arvuga: 4 pakki putru, 5 pakki makarone, 8 lihakonservi, 2 leiba, 800g juustu, 4 pakki kommi, 3 pk. küpsiseid, 2 kg grillvorsti, 2 pk. teed. Elmo võttis omalt poolt kohvi ja Pille moosi ning värsket kurki ja tomatit. Selle menüüga sai matkal ilusti läbi, üle jäi ainult 2 pakki makarone ja 3 konservi. Kui toit ostetud, siis kiirustasin koju asju pakkima. Tänu omandatud kogemusele läks ratta sadula vahetus läks nüüd juba palju kergemalt . Kell 16:30 olin minekuvalmis. Täisvarustuses ratast oli üsna raske maast õhku tõsta.

Lahkumine kodust

Jakobi mäest suutsin siiski 12 km/h kiirusega üles vändata. Vaksalis kohtusime Pille ja Elmoga, et sõita rongiga Tapale. Kuna rong väljus 2. platvormilt tuli ratas läbi tunneli sinna toimetada. Ratta jaama tunneli kitsast rennist üles lükkamiseks  pidin kasutama kaasreisija abi, sest üksi ei saanud korraga eest juhtida ja tagant lükata. Ka rongi sisemiseks oli vaja kaaslase abi.  Tapale jõudes oli meil 1,5 tundi aega Rakvere rongi väljumiseni. Käisime kohalikus Grossi poes aega parajaks tegemas. Poe juurde jõudes algas paduvihm. Seisime välisukse ees katuse all ja sõime küpsiseid. Vihma taandudes suundusime tagasi vaksali perroonile, kus Pille pakkus kaasavõetud praetud linaskit ja räime. Meie seltskonnaga liitusid kohalikud napsivennad, kes tundsid matka vastu huvi. Proovisime ka nende pakutud kirsiveini, mis osutus üsna maitsvaks. Rongiga sõitsime Kadrinasse. Seal tuli koos meiega maha veel 2 rattamatkajat, kes suundusid oma jutu järgi Võsule. Lubasime nendega kokku saada, kui läbi Oandu Võsule jõuame. Sõitsime  kõigepealt Viitnasse. Kõrts juures tegime väikese peatuse, kus korrigeerisin oma ratta sadula kallet. Edasi suundusime läbi Võsupere ja Kakuvälja Sagadi mõisa juurde. Sealt pöörasime rattad Oandu suunale. Sagadi mõisa juures pidime sisse lülitama esilaternad, et ennast nähtavaks taha. Oandus oli juba nii hämar, et stardipildid tulid teha öövõtetena.

Start Oandust

Kõigepealt leidsime Oandu telkimisala, kus olid juba mõned autodega telkijad ees. Üks neist tegigi esimese grupipildi. Edasi suundudes leidsime üles Oandu looduskeskuse, mis oli aga avatud ainult 10:00-17:00. Nii jäid algul täpsemad kaardid saamata. Matkaraja alguses tegime automaatpildistajaga teise võtte ja suundusime seejärel teele. Oandust Võsuni kulges pisut liivane metsatee, mis oli suhteliselt hästi sõidetav. Sõitsin ise taga, näidates võimsaima esitulega teistele teed. Umbes 23:30 olime jõudnud Võsu telkimisplatsile. Vahepeal oli hakkanud ka vihma tibutama. Telkimisplatsil oli õnneks katusega söögilaud, mille alla oli hea asjad panna. Samuti leidsime katusega lõkkekoha, mille all olid isegi lõhutud puud koos hakkega eelmiste matkaliste poolt valmis pandud. Seega süttis lõkke kergesti. Laagriplatsi juures olevast jõest sai tee jaoks vett võetud ning ennast pestud. Grillisime vorstikesi ja jõime teed kõrvale. Kui söödud, siis  vaatasime veel kaarti, kas oleks võimalik minna mere äärde jalutama. Selgus, et meri jääb 1,7 km kaugusele,mistõttu loobusime öisest suplusest ja läksime magama. Terve öö otsa tibutas ja oja sulin mängis unemuusikat...

31.07.2012 Võsu-Jussi

Ärkasin 6:00 ja läksin oma tavapärast hommikujooksu tegema. Jooksin Võsu mereranda, kus käisin ujumas ja tegin jõuharjutusi. Tagasi laagrisse jõudes olid teised juba ärganud. Valmistasime kaerahelbeputru, pakkisime asjad ja suundusime  matkateele. Enne äraminekut tegime veel laagriplatsist pilti.

Võsu laagriplatsil

Ahi

Sõitsime algu pisut Rakvere maanteed mööda ja suundusime siis metsateele. 4,5 km kaugusel Võsust märkasin metsateel  purustatud klaasidega ja eemaldatud numbrimärgiga  avariitunnustega sõiduautot. Teatasin mahajäetud autost politseisse. Edasi sõites muutus rada järjest raskemaks. Suhteliselt hea sõidetavusega tee asendus männijuurikatega jalgrajaga, kus raske rattaga sõitmine oli üsna tülikas. Samas jalgsimatkajale poleks mingeid probleeme tekkinud. Natuke hiljem lisandusid puujuurikatele ka mahalangenud puud, mille ees tuli peatuda ja ratas üle tõsta. Külateedel sõites tegime pilti suurest savipõletusahjust. Vahepeal leidsime ühe külapoe, mis paistis olevat aga ostjate puudusel jäädavalt  suletud. Kui uuesti metsavahele jõudsime, siis tuli jälle läbida kitseradu üle juurikate.  Nõmmeveskis tegime väikese vahepeatuse. Kohtasime seal Moskvast  tulnud turiste, kes kiitsid Eestimaa loodust. Eespool oli ka üks venelastest lastelaager, kes kõik meile järjest eesti keeles "Tere!" püüdsid karjuda.  Edasi läks rada veelgi karmimaks: juurikatele lisandusid  järsud tõusud ja laskumised ja mudased metsaveo teed.

Läbi muda ratast lükates

Pärlijõest vett võtmas

 Kui mudane tee läbi sai, siis hakkasid pihta  jälle juurikatega kitserajad. Vahepeal jõudsime Pärlijõe oruservale, kus oli astangutega juga. Võtsime sealt joogivett ning tegime pilte. Vesi oli väga hea maitsega.

 Kalmeoja laagriplatsil tegime väikese peatuse. Sain esimese hammasratta poolt tekitatud jalahaavale lasta plaastri peale panna.

Kohalikega koos ujumas

Edasi suundusime Viru raba peale, mille läbisime laudteel rattast käekõrval lükkates. Hea tahtmise ja osavuse juures oleks saanud ka laudteel sõita, kuid ei hakkanud raskete pakiraamide tõttu sellega riskima. Keset raba olevas järves käisime Elmoga ujumas. Seal vestlesime ka kohalike noormeestega, kes olid samuti ujuma tulnud. Mööda laudteed vooris pidevalt välismaalastest turiste, nii et pidime järvest väljatulekuga pisut ootama, enne kui  platvorm turistidest vabaneb. Peale ujumist ronisime veel vaatetorin, kus samuti pildistasime vaadet ja iseennast.
Rabast välja jõudes ületasime Tallinn-Narva maantee ning suundusime kohe tagasi metsa. Metsateel toimus parasjagu tee remont. Seetõttu pidime korraks kallurist möödapääsemiseks tulema teepalt kõrvale metsavahele. Järvi Pikkjärve ääres tegime hilinenud lõuna, keetes makarone ja teed. Edasi läbisime uuel laudteel Suru raba ning jõudsime lõpuks Jussi järvede äärde. Hõivasime esimese  vaba laagriplatsi. Sama järve ääres oleval teisel laagriplatsil telkisid kooliõpilased koos õpetajaga. Õhtul, kui pimedaks läks, käisin veel täiskuu valgel järves ujumas. Öösel oli telgis magamisega kõigil raskusi, sest telki olid läbi sääsevõrgu tunginud pisikesed kihulased, kes valusasti öö otsa hammustasid. Seetõttu õiget und ei saanudki.

01.08.2012 Jussi-Hiieveski

6:30 pandud äratuse lülitasin välja ja magasin veel 20 minutit, sest olin hommikuks avastanud, et  üleni magamiskotti pugedes ei saa kihulased hammustada. Kui telgist välja sain oli varem kihulaste eest põgenenud Elmo juba lõkke üles teinud. Tegin oma tavalise hommikujooksu, minnes mööda matkateed ettepoole. Jooks kujunes rohkem jalutuskäiguks, sest Jussi erinevate järvede juures oli palju huvitavt vaadata ning lugeda. Eemaldasin rajalt ka ühe mahalangenud puutüve, et hiljem oleks rattaga kergem läbi pääseda. Kui lõpuks 7:40 laagrisse jõudsin olid teised juba hommikusöögiga alustanud. Püüdsin kiiresti süüa ja asjad kokku pakkida. Käisin veel enne äraminekut ujumisprillidega sukeldumas. Järve põhjas avanes suurepärane vaade. Õnnestus isegi põhjas ujuvaid suuri roosärgi märgata. Kell 9.01 saimegi laagrist lahkuda. Nagu hommikusest luurest näha oli, ootaski meid jälle raske metsarada muda, juurikate ja järskude tõusude ning laskumistega. Pille tegi ettepaneku rada pisut lühendada, kuid meie Elmoga hääletasime selle maha, kuna eesmärgiks oli võimalikult täpselt RMK matkarada järgida. Kui järvede vahel tiirutamine oli lõppenud, siis jõudsime maalilisele kanarbikuväljale, mis oli tekkinud metsatulekahju tõttu. sellest tegime ka pilte:

Edasi läks rada kergemaks. Jõudsime Aegviidu terviseradadele, mis olid Tallinna maratoni käigus korduvalt läbitud. Ännijärve juures tegime väikese puhkepausi. Kuna keegi ujumissoovi ei avaldanud, siis sõitsime edasi. Varsti jõudsimegi Aegviitu. Tegime kõigepealt kauaoodatud poepeatuse, kus ostsime ketšupit, pakkisuppe, leiba  ja saia menüü rikastamiseks. Seejärel suundusime Aegviidu Looduskeskusesse. Saime sealt kaardid raja läbimiseks ning suulist infot võimalike raskuste koha. Veel võtsime kõik pudelid vett täis. Kuna Looduskeskuse juurde olid ehitatud väravad, mis märkisid tähistatud loodusraja algust, tormasime seda rada läbima, kontrollimata, kas rabas kulgev õpperada üldse ühtib RMK matkateega. Kui olime 3 km ratast rabas käekõrval lükanud,  tundus asi esimest korda pisut kahtlane.Tulime rada mööda looduskeskuse juurde tagasi, kus suundusime Piibe maanteed pidi kulgevale õigele rajale. Ka sellel  rajal õnnestus meil korra ära eksida. Õnneks oli seekord tegemist kergesti sõidetava metsateega. Kuna vahepeal oli hakanud vihma sadama, siis veetsime suurema hoo puu all koormakatte varus isudes ja kaarti lugedes. Saju vaibudes suundusime tagasi matkateel asuvaleNikerjärve laagriplatsile, kus tegime ka lõunasöögi. Seekord oli makaronide asemel nuudlisupp. Lõunat tegime katusega puukuuris, sest vihmakindel söögilaud oli teise seltskonna poolt juba hõivatud. Taustaks mängis mobiiltelefonis salvestatud 80-ndate aastate muusikavalik.  Peale lõunat oli sadu juba päris vaibunud. Suundusime Valgehobusemäe suusakeskuse poole. Sinna jõudes tuli läbida veel üks raske soine metsatee enne kui jõudsime talvelaagri päevilt tuttavatele matkaradadele.

Noku laagriplats

Noku laagriplatsil tegime  järjekordse grupipildi ja suundusime Kakerdaja raba läbivale laudteele. Raba lõpus puhkasime pisut jalgu ning sõitsime mööda kruusateid edasi Aravete suunas. Vahepeal oli jälle vihma hakanud sadama. Tegin ettepaneku varju minna, kuid Pille ja Elmo soovisid edasi sõita. Tõmbasin siis oma vihmakeebi peale ja sõitsime täiel kiirusel Hiieveski laagriplatsi suunas. Vahepeal täitis Elmo Jägala jões veepudeleid.

Jägala jõel

 Seejärel oli suurem sadu läbi ja sõit jätkus täiel kiirusel, et pisut sooja saada. Hiieveski laagriplatsile jõudsid Elmo ja Pille esimesena. Olin teistest keepi maha võttes pisut maha jäänud. Järgi võttes kihutasin esimese hooga Ardusse. Seal tagasi pöörates saime laagriplaatsil kokku. Kuna laagriplats ei tundunud väga hubane ja Regio kaardil oli 3 km eespool samuti telkimiskoht märgitud, siis suundusime seda kohta vaatama. Poolsaarel asus 2 tasulist telkmiskohta. Kuna hinna sees ei olnud isegi lõkkepuid ning teine koht asus väga võsa sees (palju sääski), siis otsustasime tasulistest kohtadest loobuda ning suundusime tagasi Hiieveski laagriplatsile. Sõitsime Elmoga kiiresti ette, et lõke rutem põlema saada. Valmistasin 3 toigast ja pesunööri kasutades ka improviseeritud  pesukuivati. Seega saime õhtu jooksul kõik asjad ilusti ära kuivatada. Tuju aitas pisut üleval hoide Jägermeister, mis peale külmetamist läks isegi Elmole peale. Peale magamata ööd saabus uni kiiresti.

02.08.2012 Hiieveski-Mukri

Hommikul ärkasin 6:50. Jooksin kõrval asuvasse turismikeskusesse, kus pidi reklaami järgi kohvik olema. Turismikeskuses oli kõik vaikne. Kohvikul mingeid lahtioleku aegu polnud. Ilmselt oli see mõeldud majutusega külastajatele, kes nii vara alles majades magasid. Kohikusse oli vaja minna, et lasta seal Garmini GPS'i laadida. Selgus, et kaasaolnud päikesepatarei suudab pisut vähem energiat koguda, kui GPS kulutab. Seetõttu oleks olnud vaja kodus paneeli aku täiesti täis laadida, mida aga ei jõudnud ajapuudusel teha. Jooksin siis korraliku tempoga kokku 4 km. Laagrisse jõudes pesime veehoidla ääres ratastelt eilse pori maha ja asusime seejärel hommikupudru kallale.

Hiiemäelt lahkumas

10:24 saime liikuma.  Jälle pidid teised minu taga pisut ootama. Suundusime piki matkateed eelmisel päeval vaadatud telkimiskohtade poole tagasi.  Seal olid päris järsud tõusud ja laskumised. Ühe laskumise järel tuli mahalangenud puu vahelt läbi pugeda. Ületades Tallinna maantee, liikusime mööda külavaheteid umbes 42 km. Seejärel keeras  matkatee jälle soisele metsarajale, kus tuli 2 km ratast käekõrval lükata või kõige kergema käiguga sõita üritada. Raskeim pakiraam tegi mul teiste tempos püsimise keeruliseks. Metsast väljudes jõudsime Loosalu laagripaika. Enne oleksime äärepealt jälle vales suunas liikuma hakkanud. Kuid demokraatlik otsus osutus õigeks. Loosalus oli kena laagripaik, kuid puudus vesi. Elmo sõitis siis täisvarustuses rattaga lähedal asuvasse rappa, tuues sealt toiduvalmistamiseks vajaliku veekoguse.  Tegime jälle lõunaks traditsioonilisi makarone lihakonserviga. Kui makaronid söödud, pakuti teises laua otsas ka kohvi küpsistega. Peale lõunat läbisime Loosalu raba ja käisime raba keskel olevas järves ujumas.

Peale ujumist vett võtmas

Loosalu raba laudtee oli juba üsna pehkinud, kuid lükata sai ratast edukalt. Rabast väljudes Jõudsime kergelt sõidetavale metsateele, mis varsti suundus külavahele. Lallis pidime pöörama otse Lelle peale, kuid suure kiiruse tõttu sõitime õigest kohast mööda. Seetõttu saime natuke ka suurel teel sõita. Lelles käisime külapoes, kus ostsime jäätist ja ühe õlle kamba peale. Ostsin ka pudeli šampust, et tähistada varsti täituvat 200 km matkatee läbimist. Peale Lellet muutus tee kergeks. Sõitsime veel mööda Tilliniidu laagriplatsilt, kuid ei julgenud sinna sisse pöörata :D Edasi ületasime Koogistes raudtee ja varsti pöördus rada metsa vahele juurikatega kaetud teele. Lühkese raske tee lõpus oli  4m laiune sügav veega täidetud kraav. Et kraavist üle saada tuli kõik pakid rataste küljest maha võtta ja tassida need kubemeni vees sumades üle kraavi. Kui olin juba oma arust kõik asjad üle toonud, selgus, et unustasin mõned ekspandrid teisele kaldale. Seega tuli veel jalad lahti võtta ja korra üle kraavi käia. Peale sellist väsitavat manöövrit pidime veel ratast 500 meetrit mööda põllu serva lükkama, enne kui sai jälle sadulasse istuda. See kraav oli tegelikult ka viimane raske lõik rajal. Edasi suundusime mööda kruusateid Mukri laagripaika. Kaardil märgitud rada ei ühtinud  Mukri rabas tähistatud matkateega. Läksime siiski ratastega otse laagripaika ja sõime seal õhtust ning tähistasime šampusega 200 km läbimist, millest jäi ametlikult puudu  veel mõni kilomeeter. Pimenedes tegime täiskuu valgel  laudteel jalgsimatka ning külastasime ka 14m kõrgust vaatetorni. Ilmnes, et vaatetorni tipus oli palju soojem kui all rabas. Korraks tekkis isegi uitmõte minna torni tippu magamiskottidega ööbima.  Lisaks märkasime rabateel mitmeid jaaniussikesi.  Kuigi ilusad rabajärved kutsusid öisele kuuvalguses ujumisele, loobusime sellest plaanist, sest alkohol ja ujumine ei käi teadupärast kokku. Kui matk tehtud, pugesime telki magama. Vajusin pikali visates kohe unne.

03.08.2012 Mukri-Ikla

Ujumiskoht Mukri rabas

Hommikul ärkasin hästi puhanuna pisut enne kella 7:00'i. Suundusin Mukri rabasse tagasi hommikujooksu tegema. Kuni vaatetornini jalutasin ja tegin rabast pilte. Käisin ka rabajärves vesirooside vahel ujumas. Peale ujumist jooksin rahulikus tempos laagrisse. Teised olid juba ärganud, pudru valmis teinud ja ära söönud. Minu pudruosa olevat kohalik karu eineks võtnud. Õnneks jagus siiski sööki piisavalt. Peale asjade pakkimist suundusime kell 8:55 jälle teele. Kuna GPS'i aku oli väga tühi ja päikesepaneeli võimsus ei suutnud seda laadida, siis tegime Kellissaares pikema peatuse, kus tõmbasin teekonna säilitamiseks mobiili Endomondo rakenduse. Laadisin seal ka vahepeal kogutud energia Garmini GPS'i. Kellissaarest suundusime Kurgja Talumuuseumi, kus õnnestus anda GPS ja Pille telefon administraatori käte laadima. Istusime 30 minutit murul ja libistasime õlut kuni seadmed energiat kogusid.  Täiendasime ka Rehe tares veevarusi. Kurgjast välja sõites ei vaadanud korralikult kaarti ja seetõttu suundusime valele teeotsale, mis suundus Suurejõele. Alles seal märkasime, et olime tulnud täiesti valesti. Kuna plaanis oli õhtuks Iklasse välja jõuda, siis me tagasi enam ei pöördunud, vaid sõitsime selle asemel mööda suurt maanteed vastutuulega võideldes Vanaõuele. Vahepeal kohtasime kahte rattamatkajat, kes olid Iklast eelmine päev startinud ning suundusid Oandu suunas. Nad üritasid meie tuules samuti Luiteni jõuda, kuid jäid varsti maha, sest meie matkakiirus oli  noormeeste jaoks liiga suur. Vanaõuele jõudes ühinesime jälle tähistatud matkateega. Varsti jõudsime Hüpassaare laagriplatsini suunduva teeotsani. Kuna Elmo ja Pille ei  soovinud 2 km kõrvalpõiget teha siis leppisime kokku, et nad sõidavad Oksa laagriplatsile, seniks kuni mina Hüppasaares ära käin.  Käisin laagriplatsil ära ja tegin seal paar pilti. Sissepääs platsile oli väravaga suletud, mis pidi lambaid kinni hoidma. Sisenemisel tuli värav avada ja enda järel uuesti kinni panna. Olles teistele nii paraja edu andnud õnnestus mul kuni Oksani täiskiirusel sõitmist proovida. Oksal tegime kiiruga lõuna, pannes seekord makaronidesse  2 lihakonservi tavapärase ühe asemel. Kuidagi oli vaja ju ülejäävast toidust vabaneda. Kui lõuna söödud ja asjad ratastele pakitud,  avastas Elmo, et tema ratta esimene kumm on tühjaks saanud. Kiiruga vahetas ta kummi. Kohe peale starti ületasime laagriplatsi lähedal parasjagu remonditavat silda. Ilmselt põhjustaski kummi katkmineku mõni remondimeeste poolt maha pudenenud terav ese. Edasi olid sõitmiseks pikad ja igavad sirged. Eriti tüütud on need jalgsimatkajatele, kes pidid kümneid kilomeetereid monotoonsel maastikul kõndima.

Lõpupilt Läti laagris

Läti laagris kohatud jalgsimatkajad

Kõrtsi-Tõramaa laagriplatsist ja looduskeskusest sõitsime peatumata mööda, sest tahtsime Elmoga igal juhul tänase päeva sees Iklas lõpetada. Pisut enne Läti laagriplatsi hakkas vihma sadama. Tõmbasin endale keebi peale, kuna teised sõitsid vihma trotsides nagu varem. Kuna keebi pealepanek võttis oma aja ja keebiga sõit tekkitas arvestava tuuletakistuse, siis jõudsid Pille ja Elmo pisut enne mind Läti platsile. Laagriplatsil oleva katuse all kohtasime kahte jalgsimatkajat, kes tulid Kurgjalt Ikla poole. Nad olid samuti Tartust ja meesterahvas oli suusahulludega orienteerumispäevakutel juba kohtunud. Tegin nendest ka pilti. Kuna Pille kavatses laagrist üksi Kõpu sõita, siis jätsime Pillega hüvasti. Tegime ka viimased ühispildid. Enne seda vaatasime rauast vaatetornist vaadet ümbritsevale luhale. Teatasin ka telefonis tuuri idee kaasautor Helinale  retke peatsest lõppemisest.

Kopraonu tareke

Edasi suundusime koos Elmoga Ikla suunas. Sõita oli veel 95 km. Õnneks olid rajad kõik korralikult läbitavad, ainult äsja sadanud vihm oli mõnes kohas kruusatee pisut pehmeks teinud. 2 km enne Kopra taret kohtasime kaht inglise keelt rääkivat jalgsimatkajat, kes meilt teed küsisid. Näitasin neile kaardilt, kus me asume ning soovitasin minna Kopra tare laagriplatsile ööbima. Ise jõudsime enne neid kohale. Täiendasime veevarusid ja sõime Elmo poolt kaasa tassitud serbeti ära. Samuti tegime pilte Kopra tarest. Kui hakkasime lahkuma, olid ka jalgsimatkajad onnini jõudnud. Jätsime hüvasti ja suundusime edasi Kilingi-Nõmme poole.
 Kilingi -Nõmmelt leidsime ühe toidupoe, kust ostsime jäätst ja ühe õlle kahepeale. Lasin poemüüjal ka tühjeneva akuga GPS'i seinast laadida. Müüja jaoks oli täielik üllatus, et käekella on võimalik vooluvõrkust laadida. Lisaks ostsime teepeale söömiseks banaane ning varupatareid rattalambi jaoks. Ka siin andis puudulik kodutöö ennast tunda. Oleksin võinud võtta rohkem akusid kaasa. Nüüd pidin keskkonda ühekordsete patareide kasutamisega rohkem reostama.  Kilingi -Nõmmest välja sõites panin endale soojendusdressi peale, et rohkem nähtav olla. Samuti kinnitasin purunenud helkuri rattakoti külge. Sõita oli jäänud umbes 60 km. Otsustasime Elmoga, et teeme iga 10 km järel väikese söögipausi. Sõit kulgeski plaanipäraselt. Telefonist saime teada, et saateauto on juba Tartust Ikla poole teel. Pimedaks minnes selgus, et rattalambi patareid olidki tühjaks saanud. Vahetasin akud ja panin ka väikese võimsusega pealambi otsaette, et oleks võimalik spidomeetrit vaadata.  Kruusateedel lippas Elmo ratas pisut paremini. Massarus algas vihmasadu. Sõita oli jäänud 30 km.  Tundsin äkki, et on saabunud teine hingamine. Suutsin hakkata ise vastutuult vedama ja tegin seda väikeste puhkustega, mil vedas Elmo, kuni Iklani välja.  Kui olime mereni jõudnud, siis asendus vastutuul küljetuulega. Seega enam  nii raske sõita polnud. Täpselt kell 01:00 öösel olime jõudnud viimase RMK sildini, mis tähistas retke lõppu. Käisime veel korra üle Läti piiri, kuid kuna saldējums'i enam kuskil ei müüdud, pöördusime piiripunkti tagasi. Telefoni kaudu juhendades jõudis ka Elmo naine autoga õigesse piiripunkti.

Finiš Iklas

Tegime viimased pildid ning asusime Tartu poole teele. Algselt plaanisin veel meres ujumas käia, kuid kuna pildistmine ja asjade autosse pakkimine tekitas külmatunde, siis loobusin sellest mõttest.  Autos vajusin tagaistmel kohe unne. Imestasin, et Elmo suutis Tartuni autot juhtida. Enne Kilingi -Nõmmet tegime ühes Statoili bensukas kohvipeatuse. Siis helistas Urmet, kes oli kuskilt tead saanud  tuuri lõpust. Meid kutsuti Jõulumäele, kus osa suusahulle valmistus Nevene rullsuusamaratoniks. Pidin kahjuks liigse väsimuse tõttu keelduma.  Tartusse jõudes oli väljas juba valgeks läinud.

 

Lõpetuseks

  Tänan tuurist osalejaid meeldiva seltskonna eest retke läbimisel. Arvan, et Pille ja Elmoga võib vajadusel isegi luurele minna.  Loodan, et tuleval aastal õnnestub sama seltskonna ja uute liitujatega seekord ära jäänud Balti tuur täies mahus läbi viia.

Lingid

Kõik pildid
Hell Eesti tuur 1. päev
Hell Eesti tuur 2. päev
Hell Eesti tuur 3. päev
Hell Eesti tuur 4. päev
Hell Eesti tuur 5. päev 

Hullu Balti tuuri proloog 21.-22. juuni 2012

Et plaanitava Hullu Balti tuuri liikmete sobivust ja varustuse paikapidavust testida, otsustasime teha eelneval nädalavahetusel proloogi. Esialgseks eesmärgiks oli jõuda Tartust Karula rahvusparki, kus otsida sobiv telkimispaik ning tulla teist teed pidi Tartusse tagasi. Matk pidi algama 10:30 Kastani-Riia nurgalt. Proloogist võtsid osa Helina, Pille , Elmo, Jarko ja Arne.
 Reede õhtul käisime Helinaga Lõunakeskuses matkavarustust ja toiduaineid ostmas. Varustusest võtsin Handymann kauplusest priimuse jaoks gaasiballoone ning ekspandreid. Selgus, et seal olid 330g balloonid saadaval 3,85 eest, mis Bauhofis maksid üle 7 euro. Eelmine päev olin ostnud veel matkaks koormakile. Ülejäänud  matkavarustus oli juba varasematest aastatest olemas.
  Toitupoest ostsime 4 söögikorra jaoks kõik vajalikud toiduained: 4 pakki makarone, pakk kaera- ja tatrahelbeid. 4 konservi makaronide jaoks, grillvorste, moosi, leiba salatit, komme ja õlut. Toidukorvi valik hakkas juba Levi laagri varustustamist meenutama, kus oli samuti rikkalikult sööki kaasas.  Poes kohtasime juhuslikult ka Elmot, kes oli perele süüa ostmas. Peale poodlemist läksime raudteejaama Jarkole vastu, kes saabus rattaga Tallinnast. Paigutasin Jarko ratta oma autosse, et sinna õhtul kodus pakiraam külge monteerida. Möödaminnes viisin Helina ja Jarko ööbimiskohta. Ise hakkasin koju jõudes 3 ratast matkaks ette valmistama. Pakiraami pealepanek osutus triviaalseks tegevuseks. Tuli lihtsalt 4 kruvi lahti ja kinni keerata. Kuna laenasin oma ratast Helinale, siis pidin ka sadulad ära vahetadama. See tegevus enam nii lihtne polnud. Mässasin sadulatega üle tunni aja, sest polnud varem oma võistlusratta sadulat maha võtnud. Lõpuks sain siiski laiapõhjalise naistesadula  teisele rattale selga. Enne pidin veel vihmaveetünni veest tühjaks laskma, sest pooleldi lahtivõetud sadula pesemisel kukkus üks jupp tünni põhja. Kui sadulad peal , siis tuli veel ratastel kette õlitada ja varem ostetud helkurid ning esi- ja tagatuled külge monteerida.  Lisaks kinnitasin  veel rattakotid pakiraamide külge. Lõpuks kui kõik valmis sai, oli väljas juba pimedaks läinud. Siis avanes hea võimalus minna maanteele uut esituld proovima. Segus, et muudetava fookusega esituli valgustas korralikult sõltuvalt fookusest 50 kuni 200 meetrit teepinda. Olin uue esitulega ülirahul. Varem olin sõitnud pealambiga, mis muutsid mind ennast ainult nähtavaks, kuid teed eriti ei valgustanud. Kuna aeg oli üsna hiline, siis jätsin edasise asjade pakkimise hommikuks.

Laupäeva hommikul ärkasin varakult ja tegin lühendatud (5 km) hommikujooksu koos ujumisega. Peale jooksu sõin hommikust ja pakkisin enda ja Helina rattakotid. Peale 9:00 olidki Helina koos Jarkoga minu värava taga.  Lõpetasime rataste pakkimise.  Viimasel minutil murdus minu pakiraami keevitus liiga tugeva pingutamise tõttu katki. Parandasin selle puupulga ja juhtmekinnituse sidemetega ära. Seetõttu jäime äraminekuga natuke hiljaks. Tegime veel esimese matkapildi ja helistasin enne väljumist Pillele, et hilinemisest teatada.

Just enne teele asumist matka Nurme tänaval

Kohe, kui sõitma hakkasime, algas ka kerge vihmasadu. Kauburi kaubamaja juurde jõudes läksime trepide alla vihmavarju. Helina ratta sadul vajas ka reguleerimist. Kuna rattakotid segasid juurdepääsu, siis ei olnud see enam eriti lihtne. Kell 11:00, kui vihm rauges hakkasime liikuma.  Esimese peatuse tegime enne Külitset, kus Jarko pakkus kõigile pirne. Reguleerisin veel Helina sadulat. Seejärel suundusime kruusateele, et minna Maarika jalgsimatka jälgedes Pangodini. Unipihas jäime tugeva saju kätte. Otsustasime minna parki, kus ühe suure puu all moodustasime energiaringi, hoides kõik koormakatet peakohal. Niikaua, kuni vihm vaibus, nosisime katte all küpsiseid ja jõime kamba peale ühe purgi õlut.  Edasi suundusime Karu järve suunas. Hiljem kaardilt vaadates selgus, et tegime 3 km ringi. Enne Nõod pöörasime Luke mõisa poole.

Luke mõisa pargis

Külastasime mõisa parki ja tegime seal pilte.  Otsustasin kaasavõetud helitehnikat proovida. Raadio kuulamine ei olnud eriti hea kvaliteediga, seetõttu lasin mobiilist läbi võimendi salvestatud muusikal kõlada.
Teised olid vahepeal kaugele ette sõitnud. Sain neile järgnedes mõne kilomeetri omas tempos kihutada. Pangodi poe juures oli matkagrupp jälle koos. Võtsime kõik jäätist. Jarkot hämmastas Pangodi poe keskel asuv miniatuurne bassein purskkaevuga. Kohalike jaoks polnud see enam mingi uudis. Küsisin poemüüalt, et miks kaardiga tasuda ei saa. Selgus, et pankade teenustasud kaardimaksete eest on nii suured, et külapoodidel ei tasu terminali pidamine ära.

 Edasi sõitsime suurt maanteed mööda Nõunini, kus pöörasime jälle külavaheteele.
Kuna samal päeval oli Ralli Estonia 2012 siis oli liiklus üsna tihe. Õnneks oli vihm kruusateed  niiskeks teinud ja tolmu polnud.

Valgjärve ääres

 Lõunapeatuse tegime Valgjärve ääres. Kõigepealt käisime kõik ujumas ja seejärel valmistasime priimusel makarone lihakonservidega. Pille pakkus juurde tomateid. Kui söödud ja puhatud tegime veel pilti.
Panime Regio kaardi järgi paika teekonna Antslani. Kui olime jõudnud rallis kasutatud teelõigule, muutus sõitmine pehme kruusa tõttu ohtlikuks. Ise tundsin ühel laskumisel, kuidas ratas tahtis juhitavust kaotada, sest raske tagaosa tõttu kippus esiratas kergesti pehmel kruusal risti vajuma. Kui peale laskumist tagasi vaatasin, siis märkasin ,et Helina ja Jarko seisavad kaugel eemal .  Sõitsin nende juurde tagasi ja nägin, et Helina oli kukkunud. Kukkumise tõttu olid tal  käed ja põlv marraskil ning huul nautke katki.  Õnneks tõsisemaid vigastusi polnud.  Pesime käed puhtaks ja sõitsime edasi.  Pille ja Elmo olid juba kaugel ees, seetõttu neile helistama ei hakkanud. Liikusime vaikselt edasi kuni jõudsime Sirvastesse. Seal saime jälle kõik kokku. Täiendasime mahajäetud talu kaevust joogivee varusid. Kuna kell oli juba 19:00, siis otsustasime, et Karula rahvusparki enam ei jõua sõita. Olime ka kruusateedel sõimiset väsinud, ning Helina vajas peale kukkumist puhkust. Elmo soovitas laagripaigaks valida 12 km kaugusel olevad Kooraste järved, mille äärde oli RMK rajanud mitu lõkkeplatsi telkmiskohtadega.
 Laagrisse otsustasime jääda Kõvvõjärve kaldal oleval lõkkeplatsil. Enne meie saabumist. Seisis platsil üks sõiduauto, milles istusid 4 inimest. Panime ruttu telgi üles ja hõivasime lõkkeplatsi.  Autos isujad tulid lõpuks välja ja jäid telkima. Meiega nad suhelda ei soovinud. Grillisime lõkkeplatsi küljes oleval restil vorstikesi ja valmistasime tatrahelvestest putru. Kui söödud, siis tegime Pille ettepanekul hämaruse saabudes jalgsimatka ümber Kõvvõjärve.  jalgsirännakul kohtasime mitut seltskonda telkimas, keda möödaminnes tervitasime. Peale rännakut istusime jälle lõkke ümber. Lõkke ümber istudes otsustasime , et Balti tuur jääb meile liiga raskeks. Selle asemel kaalusime ratastel läbida just avatud RMK Oandu-Ikla matkarada. Kui tuleviku plaanid tehtud, siis tegime lõpetuseks ühe Jäägermeistri ringi ning läksime telkidesse magama.

2. matkapäev.

Ärkasin kell 7:00 äratuse peale.  Kuna öösel polnud külma tõttu mitu tundi saanud uinunuda, siis tukastasin veel 10 minutit, enne kui jooksma läksin. Peale kilomeetrist jooksu asusin metsas mustikaid sööma. Istusin mätta otsas ja kuulasin looduse hääli ning mõtlesin oma mõtteid. Mind kummitasid Dalai laama poolt välja andnud  18 reeglit elamiseks, millest 8. on ,et "Leia iga päev veidi aega üksinda olemiseks." ning 16. "Aastas korra mine mõnda paika, kus Sa pole varem kunagi käinud." Need reeglid said jälle täidetud.
Seejärel sörkisin laagrisse tagasi. Elmo oli  juba ärganud, kuid teised magasid. Käisin veel järves ujumas ning hakkasin putru valmistama.  Varsti tulid ka teisd üles. Peale sööki ja laagri kokkupnekut oli kell juba 11:00. Hakkasime Erastvere suunas liikuma.  Ületasime Võhandu jõe alguse. 6 km pärast tegime teeristil esimese peatuse. Helina leidis sealt metsamaasikaid, mida ta lahkelt jagas :) Soodamas eksisime korra ära ja pidime tagasi tuleme, et mitte siseneda keelumärgiga tähistatud eramaale. Peale Erastvere möödus meis üks maanterattal liikuv sportlane. Võtsin talle kohe tuulde ja sain kiiruseks 43 km tunnis. Seejärel lisasin veel kiirust ja möödusin eessõitjast. Sportlasel vajus suu imestusest lahti. Seega võib täislastis matkarattaga tasasel maal kihutada küll.
Edasi hakkasime Elmoga kerge taganttuulega asfaldil gruppi paaris vedama. Teised püsisid kenasti kannul, kuigi kiirus lähenes vahepeal 30 km tunnis. Naljatlesime omavahel, et  kui eile oleks pidanud ka kohe kiirema tempo peale panema, sest see tundus teistele sobivat. Puskarust pöörasime Vana-Võru maanteele. Tilleorust läbi sõites proovisme Elmoga täiskiirusel tõusu võtta. Peale tõusu jõudsime maantee muuseumi, kus tegime jälle jäätise söömise pausi. Seekord saime juba laua taga istuda. Kui jäätis söödud, siis täiendasime veevarusi ning  suundusime Palojärve poole. Enne tegeime veel Ihamarus Jarko soovil poepeatuse.

 Palojärve juures jäime veel põleva tulega lõkkeplatsi juurde laagrisse. Tõime koos metsast lõkkesse oksi juurde. Helina tegeles veelkord korilusega. Seekord olid saagiks kukeseened ja mustikad. Enne lõunat käisime veel järves ujumas. Jätsin endale ujuma minnes nagu tavaliselt pulsivöö peale. Õhtul hiljem kodus avastasin, et ilmselt olin sillalt vette hüpates südame monitori järvepõhja kaotanud. Nüüd tuleb veel korra Palojärvele sukeldumisvarustusega tagasi minna, lootuses andurit järvepõhjast üles leida. Peale ujumist suundusime platsile tagasi ja tegime lõunaks makarone. Lisaks konservidele sai igaüks pisut praetud kukeseeni makaronide kõrvale.  Kui söödud ja puhatud, asusime Tartu suunas teele. Pikema peatuse tegime Liiva poe juures, kus lasime ühel autoga seisma jäänud naisterahval meid pildistada. Daam ise vaatas enne kaarti ja avaldas soovi kuhugi metsa sõita. Soovitasin talle Palojärve äärset metsa, kust me ise just tulnud olime.

Eevi poe vastas

Edasi liikusime mööda suurt teed Vana-Kuusteni, kus pöörasime Haaslava poole. Kella 18:40-ks olime jõudnud Tartu piirini.  Võru-Aardla ristis lahkus Elmo esimesena meie seltskonnast. Pille lahkus Tähe tänaval. Sõitsme kolmekesi minu poole Nurme tänavasse, kus  Helina ja Jarko pakkisid rattad lahti ning võtsid oma hoiule jäetud asjad, et minna rongiga Tallinna tagasi.


Kõik matkapildid
Esimese päeva teekond
Teise päeva teekond

Emajõe paadimaraton logiraamat 30. juuni 2012

Jõudsin kella 8:00's Raatuse tänava parklasse, kus sain kokkulepitult Vahuriga kokku. Ta oli eelmine päev toonud rafti suusabussiga  Sihvalt Tartusse. Paat  täitis kogu bussi. Ainult üks rattas mahtus kuidagi  paadi ja seina vahele. Tõstsin külmakasti koos õlledega ka bussis olevasse paat ja parkisin oma auto kaugemale. Seejärel palus Vahur mind bussirooli istuda, sest ta oli öösel magamata. Selgus, et ta ei tulegi meiega paadimaratoni sõitma, sest peab kell 17:00 minema oma isa sünnipäevale. Arvasin algul, et suudame tagasi jõuda heal juhul kella 18:00 paiku. Kuid isegi sellise optimistliku arvestuse kohaselt poleks kuidagi õigeaegselt Tartu jõudnud. Jõesuusse jõudes tekkis mul esialgu probleem paadi mahapanekuks õige koha leidmiseks, sest korraldajad andsid algul valeinfot stardipaiga suhtes. Hiljem selgus, et raftid stardivad Silla alt ja kanuud Võrtsjärve kaldalt, tehes eelnevalt kaare jõesuudemesse asetatud poi ümber.  Vahuri abiga sai siiski buss jõe kaldale pargitud.

Võtsime ühisel jõul rafti bussist maja ja pumpasime ühe tühjaks lastud segmendi täis. Kuna stardini oli veel piisavalt aega, ronisime veel Võrtsjärve kaldal asuvasse vaatlustorni. Tornist uuesti alla tulles oligi paras aeg paat vette lükata. Kõrval olid ka 2 teist rafti, ühes  6 Jõgeva maleva liiget ja teises 2 noormeest. Nendega tuli siis meil kummipaadiklassis esikoha nimel võistlema hakkata. Käisin veel enne ujumas, et kehale pisut jahutust pakkuda.

Kui paat vees oli, tulid peatreener koos Lucky'ga ka korraks paati. Seega kannatas raft 12 inimest ja koera vabalt välja nagu varasemas kirjas reklaamitud oli.  Kui Vahur  paadist lahkus, sõitsime koha paar meetrit kaldast eemale. Lukcy muutus selle peale rahutuks.  Sõitsime lähedal asuva purde poole ja kohe tegi Lucky 2 meetrise hüppe paadist purdele.  Mõne minuti pärast oligi kell 10 ning kõlas stardipauk. Esimese sillal veel juhtiseme meie, kuid siis moodus meist malevlaste raft kiirusega, millele polnud mõistlik vastu hakkata.  Võtsime eesmärgiks mitte lasta teist, kahe noormehega, rafti mööda. Kui kilomeeter läbitud, jõudsid esimese kanuud meile järele. Soovisime neile jõudu ja jälgisime, et kahene kummipaat püsiks ohutus kauguses meie taga. Enamus möödujatest olid ühesed ja kahesed  süstad või kanuud.  Lõpus tuli ka üks perekanuu, kus vanemad sõudsid ja keskel istuv  poisike üritas spinninguga lanti järel vedades kala püüda. Vahepeal üritas kahene raft sisekurvi lõigates meist möödu. Seda ei saanud loomulikult lubada, lükkasin nad pisut ebasportlikult aeruga meie raftist kaugemale. Seejärel suurendasime kiirust ja saavutasime 50 m edumaad. Järgmisel möödamineku katsel pakkusime konkurentidel õlut, et nende hoogu pidurdada. Nad võtsid küll õlle vastu, kuid see ei  vähendanud nende kiirust. Püsisime veel mõnda aega nende kannul, kuid siis loobusime võistlusest. Tegime puhkepausi ja võtsime kehakinnitust. Kui uuesti liikuma saime olime jäänud jõele üksi. Sõudsime vaikselt edasi vahepeal õlut libistades ja üritades kaldal seisvate kalameeste ja -naistega suhtlust algatada. Ühes kalastajate mootorpaadis näitati meile umbes poolemeetrist koha, mis oli jõekäärus landiga püütud.  Vahepeal oli suurest õllejoomisest tekkinud kõigil osalejatal tung vesi välja lasta. Julgemad tegid seda üle ahtri, tagasihoidlikema jaoks tegime mõned korrad metsapeatuse kalda ääres. Lõpuks jõudsime esimesse kontrollpunkti. Seal pakuti meile spordijooki ja leiba. Samuti oli võimalik kontrollpunktis ujumas käia ning keha kergendada.

 Kuna kahene kummipaat oli meist 40 minutit eespool ei olnuid aega pikkemalt peatuda. Võtsime samad kohad sisse ja otsustasime vahelduseks sõita ümberpööratult, nii et enne ahtris olnud suusahullude lipp jäi vööri. Nii siiski sõit hästi ei sujunud ja varsti pöörasime rafti esialgsesse suunda tagasi. Teekond kahe kontrollpunkti vahel kulges enamuses ajast soostunud heinamaal, mille vahele oli jõgi oma sängi rajanud. Ainukest elevust pakkusid mööduvad mootorpaadid, mille tekitatud külglained ähvardasid rafti külili keerata. Tuju ülalhoidjaks oli Andero, kes üritas lisaks paadiolijatele suhelada ka kaldal istuvate kaluritega. Tavaliselt lõppes kaldal olijate vastus käelaiutamisega, sest ilmselt ei mõistnud kalurid eesti keeles vastata. Väikest elevust tekkitas vahepeal lähenema ja siis jälle kaugenema hakkanud Laeva mobiilimast. Tõeline rõõmustamine toimus siis, kui kaugelt hakkas, paima Tallinna mnt. sild.  Hakkasime jälle üksteisele rütmi lugema -Seekord oli rütmisõnaks "Õlu!"  Minul läks rütmilugemisest juba hääl kähedaks. Teisest kontrollpunktist olid lisaks leivale ja spordijoogile ka banaanitükid. Küsimise peale toodi autost ka kobar banaane ja päts leiba kaasavõtmiseks. Kontrollpunktist lahkusime kell 17:05.  Arvestasime, et kõvasti pingutades suudaksime kantrollaja lõppuks, ehk kella 20:00'ks jõuda finišisse.  Hakkasime kiirelt sõudma. Kaua kestnud harjutamise järele ei tekkinud enam üksteise rütmis püsimisega probleeme. Vahepeal pakkus jõgi ka alternatiivteekondi, kuid  meil polnud jõudu ja tahtmist, et pisut pikem, kuid samas ka huvitavam teekond valida. Nägime jõe ääres juba telkidega kalamehi. Meelis teadis rääkida, et mööda paremat kallast läheb linnuvaatlus rada, mille tarbeks on isegi korralike sildasi väikestele harujõgedele ehitatud. Tartust algaval Jänese rajal on sellised sillad ammu kurjade maaomanike poolt lõhutud, kuid metsikus looduses peavad need kenasti vastu. Umbes  tunni tee kaugusel viimasest kontrollpunktist märkasime poisikesi skuutriga uljaid kaari tegemas. Kuna seal läheduses oli sobiv randumiskoht ballastvee väljalaskmiseks, siis saime tunnistajaks seigale, kus äkki kohale ilmunud veepolitsei noortele ilmselt puuduvate päästevestide eest noomituse tegi. Natuke maad edasi märkasime pikka õngitsejate rivi. Tegemist oli kalapüügi võistlusega, kus igal koha juures oli ka vastav number maase löödud.  Üritasime enamuse kalastajatega suhelda. Meie silme all tõmbasit mitu õngitsejat väikesi kalu välja. Seega näkkamine oli üsna hea.  Peale kalapüügi võistlust hakkaski paistma  kauaoodatud rauteesild. Peale seda oli jõgi juba paljude jaoks tuttav. Võtsime ka korraldajaga ühendust ja teatasime oma asukohast, sest eelnevalt olid finišis oodanud pealtvaatajad informeerinud meid finišikaare mahavõtmisest. Kartsime, et korraldajad panevad kell 20:00 poe kinni ja meid loetakse katkestajateks. Sigrid rahustasid meid maha teatades, et võeti ainult kaar maha, aga finiš jääbi ikkagi avatuks.  Viimased 6 km olid juba tuim sõudmine, sest väsimus nõudis oma ja ka Anderol jäid lõualihased valusaks. Kui juba Tartu piirile jõudsime, siis kohatasime Jõmmut, kes meis ülesvoolu mööda sõitis. Lehvitasime vastastiku nagu enamusel mööduvatele laevadele.  Kui vabaujulani jõudsime, siis tekkis väike hasart võistelda kaldal koera jalutava neiuga. Kuna koer nõudis vahepeal oma peatusi, õnnestus meil jalakäiast lõpuks mööda saada.  Vetelpäästejaamast mööduses nägime, kuidas parvesaun kai küljest lahti haakub ja vastuvoolu meie suunas läheneb. Lõpuks jõuame TÜ spordihoone sõudebaaside juures asuva kaini. Kai ääres lehvitab Sigrid meile ja fikseerib aja 10 tundi ja 40 minutit. Kai ise on aga lukku pandud ja korraldajad soovitavad  randuda kõrval oleval mudasel rannaribal. Tuleb veel jälgida, et paadiga veest väljaulatuvtele roostes metallpostidele otsa ei sõidaks. Kui lõpuks maale sain, siis ei suuda algul värisevate käte ja jalgade tõttu eriti midagi mõistliku teha.  Kui 10 minuti pärast juba rohkem liigutada suutsin, siis tõmbasime paadi kaldale ja tassisime bussini.

Oli vaja leida veel võti, millega paadi kork maha keerata. Võtit ei leidnudki, kuid korraldajal olnud näpitsatega sai korgi siiski maha. Edasi lugesin jakid üle ja tõstsin bussi nagise. Paadi bussi toppimine õnnesus tänu ühisele jõule päris hästi. Vahuri ratta paigutasine eesotsa, õllekasti paati.  Sain veel viimase supi, mis järgi oli jäänud, alla kugistada ja  istusin  siis bussirooli. Viisin Elmo möödaminnes Lõunakeskusesse.Sealt edasi suundusin Sihva poole. Kuna olin  üsna väsinud, siis sõitsin vahepeal ainult 70-80 km/h. 23:00 paiku olin jõudnud Annemäe turismitallu, kus pidin paadi üle andama. Kahekesi oli paati üsna raske bussist käte saada. Pidime natuke õhku välja laskama. Endal olid käed nii nõrgad, et sikutada eriti ei jõudnud. Õhu välja laskmise oli spetsialavõtit vaja. Helistasin Vahurile, et võtme suhtes küsida, kuid vastust ei saanud. Hakkasin siis kabiinis otsma ja leidsingi võtme üles. Seega sai paate edukalt tagastatud. Tagasi Tartusse jõudsin pisut enne südaööd. Andsin bussi võtmed Vildesse ja jalutasin sealt Raatuse parklasse, kuhu olin oma auto jätnud. Enne kojujõudmist tagastasin veel laenatud külmakasti Katrele.

GPS'i abil salvestatud teekond
Kõik Katre poolt tehtud pildid

Suusahullude ratta- kanuu- rattamatk

Peale Rakvere ööjooksult saabumist sain 4 tundi magada. Seejärel pakkisin kiiruga matkaks vajalikud asjad rattakotti. Olin eelmine päev pannud oma võistlusrattale pakiraami peale, et ratast suve lõpus toimuvaks "Hullu Balti tuuriks" matkakottidega treenida. Enne Siiriuse putka juurde jõudmist külastasin veel Maarika ema ja võtsin tema käest oma Ferrino vihmakeebi, mida Maarika retkele kaasa ei võtnud. Sain teada, et Maarikal läheb kõik plaanipäraselt. Ta oli ka Lätis saanud ühe öö majas veeta. Edasi kihutasin  täiskiirusel kogunemiskoha poole. Jäin umbes 4 minutit hiljaks, kuid õnneks polnud ma veel kõige viimane.

Kogunemiskohta jõudes. Pildistas Katre Palo

Teised tõstsid oma asjad bussi, kuid ma otsustasin eelmise aasta tradiotsooni jätkata ning oma oma varustust ise kanda, nagu tõelisele matkajale kohane.
Kommenteeriti, et olen tiimi vahetanud. Vabandasn, et kuna Suusahullude rattavormid pole veel vaminud, pean kandma võõrast dressi.

Mehed kaarti uurimas. Pildistas Katre

Kui kõik kohal olid, siis läksime kuuekesi ratastega teele. Urmet sõitis bussiga koju mahaununenud rattasusse tooma ja ühines meiega 5 km pärast. Sõitsime läbi lennukimuuseumi Põlva maantee poole. Esimese poepeatuse tegime Liiva ristmikul

Dominikani munga õlut degusteerimas. Pildistas Katre

Eevi poe juures.Ostsime jooki ja nosimist teepeale kaasa. Vaatasime suurt kaarti ja otsustasime sõita mööda Vana-Võru maanteed kanuutamiskoha juurde.Mägisel teel proovisime Ergo ja Urmetiga vahepeal tõusude võtmises võistelda, kuid üldiselt sõitsime rahulikus tempos. Tegin ettepaneku minna Palo järve randa ujuma. See võeti hea meelega vastu. Kuigi üleni ujumas käisin ainult üksi. Katre käis jalgupidi vees ja teised otsustasid kaldal õlut libistada või sillalt vett vaadata.Peale ujumist suundusime mööda Vana-Võru maateed Läbi Tilsi Tsolgo poole. Tilsis nägime hästi ilusat staadionit, kus 2 kohalikku tütarlast parasjagu mängisid. Tsolgo poes tegime viimase peatuse. Täiendasime õlle tagavarasid, et mitte jõel janusse jääda. Peale poepeatust sõitsime Paidrasse, kus pidime Võhandu jõe ääres vahetama rattad kanuude vastu. Vahepeal läbisime paar km ehtitatavat teed. Jõe äärde jõudes oli Vahur koeraga juba ootamas. Võtsime Lucky oma hoole alla ja lasime treener Vahuril teistele järgi sõita. Olles RMK laagriplatsil, nägime varsti võõrast süstamatkajate seltskonda jõge mööda all tulevat. Lõõpisime neid, öeldes, et meile pidi just mööda jõge 4 süsta toodama. Vaatasime ka kuidas 2 süsta üle jõe kukkunud puu taha kinni jäid. Varsti jõudsid kohale ka meie ülejäänud seltskond Vahurid, Liis ja Birgit koos kanuuretke esindajaga, kes tõi 11 inimese ja ühe koera tarvis 6 kanuud.

Esimesed kanuud on teele saadetud. Pildistas Katre

Laadisime rattad kärusse ja suundusime jõe poole. Sõitsin paaris Jannoga. Otsustasime, et eriti sõuda ei raba ja kõikides ilusates kohtades joome korraga ühe õlle jagades seda naaberpaadi rahvaga. Ilusaid kuhti tuli üsna tihedalt ;) Vahepeal saime kätte varem süstadega mööda sõtnud seltskonna. Üritasime kõigiga äri ajada, pakkudes vahetada ajutiselt kanuud süsta vastu. Pealekauba veel õlut ja kanuu tassimist üle Leevi silla. Alguses isegi olid naljatamisi nõus, kuid kui asi tõsiseks läks jäi tehing alati katki.

Leevi vesiki juures tegime lõunapausi.Kanuuretke poolt oli pakkuda termosest suppi ja leiba. Peale sööki

Lõunasupi jagamine. Pildistas Katre

rääkisin kanuuretke esindjaga soovist rentida Emajõe paadimaratoniks raft. Ta soovitas Veetee ja Voo firmasi. Veetee kodulehe olin tegelikult juba ise varem internetist üles leidnud ja lubasin seltskonnale esmaspäeval hinnapäringu teha. Kui ärijutud aetud, siis asusime jälle kanuudesse ja sõitsime Süvahavva suunas. Vahepeal oli õlu otsa saanud. Seetõttu jõime Süvahavval liivakoopa alusest allikast võetud rauarikast vett. See tundus päris tervislik ja maitsev olevat.
Vahur sõitis terve tee Lucky'ga paaris. Kusjuures Lucky, kui kapten kordagi mõla hambusse ega käppa vette ei pistnud :D

Lucky kaptenisillal ja Vahur sõudmas. Pildistas Katre.

Süvahavva tammist alla laskudes oligi kanuumatk läbi. Kuna korraldaja ei soovinud meie abi kanuude ülestõstmiseks, siis sõitsime peale tasumist ja diplomi saamist ratastega edasi Kanassaare poole. Vahepeal läks Elmol ratta kumm tühjaks. Peale teist pumpamist Ruusal murdus ventiil lõplikult. Jäin seniks julgestuseks maha, kuni Elmo Vahurile helistas ja auto järgi tellis. Seejärel kihutasin teistele järgi. Kui ratastega Teppanite maakodusse jõudsime, oli Elmo juba bussiga kohal.  Tal kulus kummi vahetmiseks tagumisel rattal kõigest 8 minutit. Minul endal oleks ilmselt 30 min läinud. Kui riided vahetatud, siis sõime šašlõki ja hakkasime jalkat mängima. Lasin ennast alguses väravasse panna, sest jalad olid peale ööjooksu ja 100 km matka üsna läbi. Mängu teiseks pooleks sain aga jõu tagasi ning läksin kaitsemängijaks. Peale jalkat käisime veel saunas ja vaatasime telekas jalgpalli. Vahepeal tulid meile korraks külla Liina ja Erki koos oma 6-kuuse lapsega. Niikaua kui vanemad saunas käisid oli laps suusahullude pere hoida. Istusine nii kuni kella poole kaheni, siis hakkas seltskond ära väsima. Otsustasin magada palja magamiskotiga väljas, et harjutada augustikuiseks matkaks. (pole enam mitu aastat korralikul matkal käinud)

Pühapäev 10 juuni

Külm ei olnud, kuid hommikul olid pisikesed kihulase eriti õelaks muutunud. Kohe kui nina välja pistsid hakkasid valusasti hammustama.Samuti hakkas vihma tibutama. Seetõttu olin sunnitud 7:30 ennast üles ajama. Õhtul mõtlesin veel, et lähen hommikul jooksma, kuid hommikuks olin selleks liiga väsinud, samuti olid jalad ikkagi üsna valusad. Teised tulid ka vaikselt üles. Pakkisin oma asjad ja võtsin mõne võileiva. Seejärel hakkasime kolmekesi Elmo ja Jannoga ratastega Tartu poole tagasi sõitma. Algselt pidi Katre ka meiega tulema, kuid loobus miski pärast. Sõitsime üsna kiires tempos (30 km /h)  üksteise järele vedades. Moostes  tegime esimese peatuse. Võtsin soojenduse maha ja sõitsime edasi. Peale Ahja jõge oleval pikal tõusul tuli mul kõvasti pingutada, et Janno kannul püsida. See oli esimene märk sellest, et hakkan jõuvarusid kaotama. Ahjal tegime poepeatuse ja sõitsime edasi. Peale peatust tundsin, et ei suuda enam teistega võrdväärselt sõita. Erit raske oli ülesmäge minna (mul olid rasked kotid pakkiraamil)  Korra kergel allamäe lõigul üritasin veel gruppi vedada, kuid see võttis viimase jõuraasu ära. Lisaks selgus pisut enne Mellistet, et minu tagumine kumm oli pooltühjaks saanud. Peatasin teised kinni ja pumpasin kummi täis. Kuid kuna olin ennast täiesti tühjaks sõitnud, siis ei suutnud enam ka täis kummiga eriti sammu pidada. Lisaks otsustati minna läbi Luunja ja Ihaste, sest Räpina maante oli remondis.Kui Ihastest välja saime, andsin lõpuks alla. Sõitsin 20 km /h kiirusega Annelinnani, kus teised mind järgi ootasid. Jätsime hüvasti lootuses veel augusti tuuril koos matkata.  Koju sain lõupks oma tempos sõita. Pikkapeal isegi pisut taastusin, kuigi alguses oli tegu, et mitte kiusatusele järgi anda ja rohu peale puhkama heita. Koju jõudes  jäin kohe aiakiiku tukkuma. Taastusin alles lõplikult järgmise päeva hommikuks.

Lisana ka lingid:
Katre tehtud matkapildid
Suusahullutde ratta ja kanuumatka esimene päev

Suusahullude Kanuu-rattamatka teine päev.

Rakevere ööjooks

  Enne starti tegin kerge soojendusjooksu Rakvere tänavatel. Linn oli jooksjaid täis. Kui stardikoridorid avati otsisin enda numbri vahemiku. Seda ei olnudki. Küsisin korraldanult selgitust ja sain teise stardigruppi sisse. Õnnestus pugeda esiritta. Enne starti laskusid 3 langevarjurit 10x25m rahvast vabastatud platsile. Kuna aeg veel oli, siis saatsin Helinale, kes startis tagapool, tervituseks sõnumi. 

  Jooks algas suhteliselt kiires tempos. Kuigi olin üsna ees hakkasin kohe vaikselt ettepoole nihkuma. Eesmärgiks oli üks sarviku kostüümis jooksja kätte saada, kuid se ei õnnestunudki. Tundsin et vorm oli hea. 5 km paiku vestlesin ühe kaasjooksja Margusega. Ta plaanis joosta ajaga  1:24, kui rääkisin, et kavatsen 1:40 joosta arvas, et minu tempo on liiga kiire.Võtsin nõu kuulda ja aeglustasin pisut. 10 km jooksin alla 40 min. st. kiiremini kui nädal tagasi Tartus ainult 10 km joostes. Võtsin igaks juhuks veel tempot pisut alla. 13 km möödus minust Martin . Kuna paljudel jooksudel on ta minust ainult natuke kiirem olnud otsustasin tema tempoga kaasa minna. Jooksime koos umbes 1km , siis ütlesin, et ei jõua tempot pidada ja lasin tal minna. 14 km peal loendas üks pealtvaataja, et olen 72 kohal. Eesjooksjad vajusid vaikselt ettepoole, kuid tagant tulid ainult mõned mehed järgi. Möödusin ka mõnedest kustunud jooksjates. Üks nendest oli ka Margus, kellega varem jutt ajasin. Ta olevat lihaste krambid saanud. 500 m enne lõpu, kui nägin eespool finišiväravat, alustasin pikka lõppuspurti. Enne lõppu jäid mulle ette 5km kepikõndijad, kellest läbipugemine võttis hoo maha. Seetõttu ei jätkunud enam jõudu viimaseks pingutuseks, kui minust möödus viimase 20 m pealt Enno. Surume lõpus Ennoga kätt. Ta kiitis mind pika lõpuspurdi eest, mis aitas paremat aega saavutada .Kokkuvõttes ajaga 1:28:15 82. koht. 746 lõpetaja hulgas.

Lõpuks Finišis

   Kohe peale lõpetamist tutvustas kommetaator mind kui Tartust pärit suusahullu, kes osales teise "hullu", Maarika, saatmisel jalgsimatkale Tartust Hispaaniasse. Suhtlesin veel rajal kohatud jooksjatega ja läksin varsti üles riietuma. Üleval pakuti kõikidele 21 km lõpetajatele lisaks finišis saadud rikkalikule nännikotile pudel itaalia veini. Riietusin meest riietustoas, mis oli ööjoooksu temaatikle vastavalt üsna pime, sest laelamp ei töötnud. Kuid aknast paistis õnneks veel piisavalt valgust. Riietusruumist väljudes kohtasin Erik kelle lubasin autoga Tartu viia. Leppisime kokku, et kohtume finišikoridori lõpus. Läksi sinna ootma, millal Helina jooksu lõpetab. Helina lõpetas ootamatult hea ajaga 1:55, möödues enne veel kiire spurdiga paarist eesjooksjast. Õnnitlesin teda võidu puhul ja kutsusin Spasse. Kajuks ei saanud ta tulla, sest öömaja pakkuja polevat hilist saabumist lubanud. Proovisin ka ise Helina tuttavaid ümber veenda, kuid kahjuks see ei õnnestunud. Jätisn siis seltskonnaga hüvasti ja suundusime Erikuga Spasse. Seal oli aga trepist alla ulatuv pikk järjekord, mis ei tahtnud eriti liikuda. Otsustasime et ei hakka oootama ja suundusime auto poole.

  Tartusse jõudsin 02:30 paiku.